Eesti Panga värske prognoosi kohaselt on Eesti majanduskasv rahuldav, arvestades mitme ekspordituru probleemidega. Pank leiab, et tänavune majanduskasv saab olema 2,2% ja et optimaalne kasv on 3–4% aastas ja et kiiremat kasvu piirab elanikkonna vähenemine. Tuleb kurvalt nõustuda. Muidugi, kui suudaksime pöörata väljarändamise teistpidi, tagasitulekuks, oleks edasine langus ehk isegi välditud. See peab ikka olema meie siht!
Samas loeme 9. juuni Postimehest, et aasta esimeses kvartalis oli Eesti majanduskasv negatiivne, üks ainult neljast kogu Euroopa Liidus. Teised kolm olid Kreeka, Leedu ja Soome. Viimase väike langus on just üks ekspordituru probleemidest. See kurb uudis lihtsalt kinnitab, et meie majandusmured on suured ja vajavad mitmekülgseid lahendusi.
Analüütik Robert Kitt rõhutas ühes Postimehe artiklis möödunud sügisel, et “eesti rahvuse säilimine eeldab vaesuse vähendamist”. Nõus! Eriti rõhutab ta samaaegset tööpuudust ja töökätepuudust. Ta toob esile ka ühe üllatava probleemi, et Eestis on palju rohkem töövõimetuspensionäre kui mujal Euroopa Liidus, seda “puuduliku tööturupoliitika tulemusena”, eriti regionaalselt.
Järeldused ülaltoodust on ilmsed. Kindlasti tuleb maapiirkondade võimekamaks toimimiseks viia läbi haldusreform.
Edasi on vaja rõhku panna sotsiaalküsimustele just nende suhtes, kes on vähem kvalifitseeritud, et neile tööturul siiski võimalusi pakkuda, sel viisil rahva tööpotentsiaali tõsta… ja tööjõupuudust vähendada. Meie majanduse ja kultuuri jätkusuutlikkus rahvana sõltub meie võimest pakkuda normaalset elukeskkonda ka väiksema ettevalmistusega inimestele. Kõigist ei saa kirurge, keegi peab haiglates ka lihtsamaid – kuigi patsiendi seisukohalt võib-olla vägagi tähenduslikke – töid tegema, väidab Kitt. Muidugi. Selle saavutamiseks on meil vaja ettevõtlust ja majandust hajutada, seda väiketööstuse edutamisega maakohtades koos täieliku regionaalse haldusreformiga.
Ühe olulise ettepaneku, mis aitab ka ülaltoodud muresid veidi kergendada, tegi akadeemik Anto Raukas Eesti Päevalehes 15. aprillil. Geoloogina jutustab ta Tallinnas toimunud teaduskonverentsi arutlustest “meil puuduva maapõuestrateegia” üle. Ta lisab, et “rohke kuulajaskonna seas puudusid vaid poliitikud, kellel aga sellelaadseid teadmisi oleks eriti vaja”.
Enne aga veidi tagasi ajalukku. Paljud meist mäletavad fosforiidisõda 80. aastate teisel poolel. Eesti rahvas võitis selle ja nii jäi Nõukogude Liidu poolt arendamata tööstus, mis oleks toonud sisse tuhandeid kaevureid Venemaalt ja mida küllap oleks rakendatud hoolimatult, ümbritsevat loodust ja põhjavett rikkudes. N. Liidu ajal oli Eesti geoloogide oluline ülesanne varjata, mida head Eesti maapõuest leida võis. Nüüd oleme aga teises ajastus… ja oleks aeg mõelda meie majanduse edutamisele ka meie rikaste loodusvarade vastutustundliku kasutamise abil.
Meile kõige tuntum maavara on muidugi põlevkivi, mille kasutamises oleme maailmas esirinnas. Seda positsiooni oleme küll vaikselt kaotamas põlevkivi intensiivse uurimise ja arendamise tõttu mujal, küll nii Hiinas kui ka Türgis või USAs. Ajakiri Oil Shale ilmub Eestis ja on ainus sellele ainele pühendatud ajakiri. Toimetuse liikmena näen artiklite päritolu, ja Eesti omad on taandumas, osalt ka sellepärast, et viimaste aastate uurimistöötoetus sel tähtsal alal on Eestis, vähemalt ülikoolides, olnud nullilähedane. Õlihindade suur langus on ka oma mõju avaldanud, küll mitte Eesti jõujaamadele.
Dr Raukas kirjutab:
“Kui palju me võiksime maavarade kaevandamisest teenida? Võtame üksnes fosforiidi. Viimase 25 aasta jooksul on fosforiidikontsentraadi hind maailmaturul kolmekordistunud ja oli 2013. aastal 120–150 USD tonni kohta. Sellest tulenevalt oleks Eesti fosforiidi maailmaturuhind mõõdetav miljardites USD-s ja ületaks mitmekümnekordselt vabariigi aastaeelarve, mille ümber toimus elav kraaklemine. Eesti fosforiidiressursist jätkuks kontsentraati 2 mln tonni suuruse aastatoodangu juures ligikaudu tuhandeks aastaks. Kaevandamine võimaldaks luua ka umbes 10 000 korralikku töökohta…. Turgu fosforiidile on aga enam kui küll, sest näljahäda maailmas pidevalt suureneb.”
Ta rõhutab ka, et nii nagu põlevkivi kaevandamine väheneb, kavandatult, kerkib üles Kirde-Eesti elanike probleem, sest põlevkivitööstusega on otseselt või kaudselt seotud ligi 20 000, suuresti muurahvuselist inimest… ja halvemal juhul võib eeldada Ida-Ukraina stsenaariumi Eesti varianti. Ma selle üle väga ei muretseks, aga meil on olemas vilunud kaevurid, ja suure osa uutest töökohtadest peaks olema võimalik pühendada praeguse moodsa aja jaoks vähem kvalifitseeritud töölistele, kellest üleval pool oli juttu.
Majanduse arengule on fosforiidi kaevandamisest palju kasu. Kui mõtteliselt piirdub Raukas 2000 tonniga aastas, võib olla üpris kindel, et söödame Eesti majandusse ligikaudu 300 miljonit eurot aastas. See nõuab aga kindlasti veel olulist eeltööd ja kohalikke uurimisi. Raukas kinnitab, et geoloogia on Eesti Vabariigis alarahastatud ja vähese tähtsusega. Sinna on kindlasti vaja toetust. Artikli lõpus leiame soovituse, et “võib-olla aitab kaasa konverentsil tehtud ettepanek viia maapõuega seonduv probleemistik keskkonnaministeeriumi haldusalast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse”. Tõesti, ehk aitab.
Lisaks geoloogiliste uurimuste toetamisele vajab Eesti teadus tublisti suuremat toetust just riigi käest, kuna tööstus on veel üpris väike ja nõrk suuremate projektide finantseerimiseks ja läbiviimiseks. Loogiline koht selliste toetuste jaoks on Eesti head ülikoolid ja nende juures tegutsevad teaduspargid, vähemalt Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juures.
Praegune finantseerimine on rajatud projektidele ja tihti tulevad hindajad välisriikidest. Neil on küll ehk head teoreetilised teadmised akadeemiliseks uurimistööks, kuid puudub arusaamine just Eesti vajadustest. Nii näib, et mitmedki olulised praktilise väärtusega projektid ei leia rahastamist. Kuuldavasti muutub süsteem mingil määral selle aasta jooksul ja lisaks projektide toetamisele saavad instituudid edaspidi ka mingi baasfinantseeringu, mis vähemalt minimaalsed põhikulud katab.
Sõnadel invention ja innovation on oluline vahe, mida tuleb tihti rõhutada. Leiutamine on hea, aga ilma rakenduseta leiduri või tema lähedaste toetajate poolt rikastab see heal juhul vaid inimkonna teadmisi. Hea leiu rakendamine ülikoolis on üpris raske. Selleks need teaduspargid, mis tegutsevad tihti just koostöös ettevõtlusega.
Eesti infotehnoloogia on väga hästi arenenud ja küllalt kuulus, et ligi tõmmata ka hulgaliselt välismaist huvi ja investeeringuid. Seda ei saa aga öelda paljude teiste, “lihtsamate” tegevusalade kohta. Ka need vajavad jätkuvat toetust ideest läbiviimise või rakendamiseni.
Eestis on vähemalt kaks asutust loodud selle lünga täitmiseks, EAS, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Arengufond. Neist ja majanduse/rahva tulevikupildist räägime kokkuvõtlikult viimases artiklis.
Olev Träss
Järgneb