Kus on tänane Suur-Eesti? Suur-Eesti ja Väike-Eesti mõisted võttis mullu kasutusele keeleteadlane Martin Ehala, kes tõlgendas neid lootusrikkas võtmes.
„Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame./—/ Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti.
Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse.
Kuid sedavõrd, kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada.
Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada.
Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.“ (Postimees, 14.03.2014)
Kui peame Eestiks ainult Eestis elavat ja toimivat eestlust (Väike-Eesti), siis see Eesti (rahvaarv, sündivus jm) tõesti kahjuks kahaneb, aga kui peame Eestiks üle ilma elavat eestlust (Suur-Eesti), siis see kasvab jõudsalt: kasvanud on nii eesti keele kõnelejate arv (ulatus mullu 1,3 miljonini) kui ka ülikoolide ja kohtade hulk, kus eesti keelt õpetatakse. Nimelt on välismaal praegu 63 eesti keele õpetuskohta 3228 õpilasega (2013/2014), kaks aastat tagasi oli õpilaste arv ligi poole väiksem – 1700.
Ma ei vastandaks Suur-Eestit ja Väike-Eestit teineteisele, nagu tihti tehakse. Arvan, et avatud ja intensiivse kultuurieluga Väike-Eesti sisaldub tegelikult Suur-Eestis, ühes üleilmses kultuuriruumis, mille tihedaks tuumaks on Kodu-Eesti, aga mille kiired, sidemed ja NB! vastastikused mõjud ulatuvad üle kogu maailma kõikjale, kus elab eestlasi ja teisi eesti keelt kõnelevaid, Eestiga majanduslikke või kultuurilisi sidemeid arendavaid ja/või hoidvaid inimesi. Me kõik elame Suur-Eestis, kes me armastame Eestit.
Tänavu suvel lahkusid meie hulgast kaks Suur-Eesti silmapaistvat ja legendaarset kirjanikku. Juunis suri Kanadas Toronto lähistel Hundikuru maakodus Arved Viirlaid (11.04.1922–21.06. 2015) ja juulis suri Torontos luuletaja Urve Karuks (18.01.1936–18.07.2015). Mõlema legendi lahkumine pani mõtlema ikka veel tajutavale tähenduslikule lõhele, mis valitseb meie kultuuris ligi pool sajandit kehtinud raudse eesriide tõttu, aga mis mõjutab ikka veel, 25 aastat pärast vabaduse naasmist, meie väärtushinnanguid ja suhtumisi.
Arved Viirlaid on avaldanud 10 romaani, 2 proosakogu, 8 luulekogu, neist viimane ingliskeelne. Ta on üks meie tõlgitumaid pagulasest proosakirjanikke, tuntuim romaan „Ristideta hauad” on tõlgitud kaheksasse keelde (hiina, hispaania, inglise, leedu, läti, prantsuse, rootsi, soome). Soome keeles on “Ristideta hauad” ilmunud koguni neljas trükis. Aga kui hästi tunneme tema teisi romaane ja kui paljud meist tunnevad Viirlaidu kui luuletajat? Teda on neljal korral tunnustatud paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, kuid mitte kordagi ühegi Eestis välja antud kirjandusauhinnaga. 1997. aastal autasustati teda Riigivapi III klassi teenetemärgiga, kuid sellest kirjanik loobus. Kas teame, miks ta loobus? Hiljuti kirjutas mulle üks Kodu-Eestis elav kirjanik, et tema pruut mäletab lapsepõlvest, et laenasin talle sügaval nõukogude ajal lugemiseks karmilt keelatud romaani “Ristideta hauad”. Eks me saime ühel või teisel viisil keelatud kirjanduse levitamise eest poliitiliselt karistatud, aga tegime seda ikkagi. Usaldasime üksteist, lugesime salaja ja hindasime kõrgelt. Aga miks ei väljendanud me seda austust autorile tema eluajal? Miks pole meil Arved Viirlaiu värvikat ja põnevat, lausa filmilikku spioonimärulit meenutavat elulugu? Pole ühtki ülevaatlikku uurimust ega artiklit tema elust ja loomingust. Isegi Kirjanike Liidu nekroloogis (Sirp 3.07.2015) oldi sunnitud tunnistama, et Nõukogude Eestis kõige keelatumaks tembeldatud pagulaskirjaniku vastane eelhoiak „tundub immitsenuvat uuemasse aega“.
Veel kurvem on lugu luuletaja Urve Karuksi luule vastuvõtuga Kodu-Eestis. Ta avaldas kaks luulekogu Kanadas: “Savi” 1968 ja “Kodakondur” 1976. Ainus Eestis ilmunud raamat on üks õhuke, kehval paberil, narmendava kaanega valikkogu “Laotusse lendama laukast” (1992). Ta on saanud mitu pagulaste või välismaalaste poolt välja antud kirjandusauhinda: Kanada Eestlaste Kirjandusauhind (1969), Kanada Eesti Kunstide Keskuse Kultuurifondi auhind (1979) ja 1994. a. luuleantoloogias „The Space Between“ ilmunud luuletuse “Phoenix” eest The National Library of Poetry Editors Choice’i auhind. Aga Kodu-Eestis? Ei midagi – ei auhindu, ei ülevaatlikke artikleid. Ometi oli imeilusa, originaalse ja keelerikka luule looja Eesti kultuuriringkondades hästi tuntud omainimene, kes alustas vaprust nõudvaid kultuuriretki Eestisse juba 1970. aastatel, lõi tihedad sidemed Betti Alveri, Jaan Krossi ja Ellen Niidu, Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härmi, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingu ja teistega, pidas oma luules nendega dialoogi ja mõjutas omakorda Kodu-Eesti kirjanikke ja lugejaid.
Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Palgeraamatus, et kunagi noore poisina kirjutas ta (keelatud!) “Manast” ümber Urve Karuksi luuletusi ja armus tema pilti: „Nii ilus. Nii kauge. Nii vaba“ (19.07.2015). Suur-Eesti keeleteadlane Ilse Lehiste kirjutas „Kodakonduri“ arvustuses Urve Karuksi luule kohta, et see „kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse.“ Tõsiasi, mis on seda hämmastavam, et autor oli sunnitud lapsena Eestist põgenema, pidi alustama kooliteed Saksamaa põgenikelaagrites, ning sai ingliskeelse kõrghariduse Kanadas. Ometi suutis ta eeskätt lugemuse kaudu niivõrd sisse elada eesti rahvaluulesse ja rahvalikku keelde, et tema luule on tulvil üllatavaid keeleleide ja kujundimänge:
EGAS ME PÄRISELT KAO JU
Mõtted runoks kasetohul
silmad vikerjaks valguseks
kõrvad silpideks kukku kukku
sõrmed sibavad sipelgaiks
veri ringleb pohlades
keel meeks ära kodutarru
– kogujad sõnumiks tantsivad
Võtkem Suur-Eesti kirjanike sõnumid viimaks vastu. Oleme neile tänu ja tunnustuse võlgu.
