Ameeriklastele meeldib öelda, et taevas on ainus, mis piirab. Et unista suurelt, ära lase millelgi ega kellelgi end tagasi hoida.
Eesti ettevõtjate jaoks on ainus, mis piirab, Eesti. Meie turg on imepisike. Kellele sa oma geniaalseid tooteid müüd, kui siin elab vaid veidi üle miljoni inimese.
Aga see ei peaks olema piirang. Vastupidi. See võiks olla trump. Eestist eemal olles ütlen tihti, et mu kodumaa on kui väike mänguplats. Liivakastis saavad majad palju kiiremini valmis kui pärismaailmas. Ja kui mõni kokku kukub, ehitad käbedasti uue. Pealegi ei ole selles liivakastis mutreid. Ehitavad inimesed, kelle iga käeliigutus võib mõne torni kogemata pikali lükata. Rääkisin kunagi BBC stuudios ühe ajakirjanduse magistrandiga, kelle töö oli juhtmeid hoida ja vaadata, et need kaamerameestele jalgu ei jääks. ERR Uudiste praktikant intervjueerib ministreid.
Itaalia ajakirjanik küsis kunagi nõu, kuidas leida infot ühe juhtiva parteiliikme kohta. Küsimuse peale, miks ta poliitikule ei helista, hakkas itaallanna naerma.
Jah, ajakirjanikuna on Eestis lihtsam kui Inglismaal ja Itaalias. Ma ei ole ettevõtja. Aga olen kindel, et ka idumaailmas võiks väiksust ära kasutada. Meie rahvaarv ei kasva hommepäev 60 miljoni suuruseks. Isegi kümme miljonit e-residenti ei muudaks seda fakti.
Nii et neelame selle klombi lõpuks alla. Jah, liivakast on väike. Aga käed on suured.
Eestisse on vaja välisinvestoreid. Las nad siis tulevad siia oma ideid katsetama. Kui toimib ja asi tööle hakkab, mingu laia maailma. Kui ei, proovigu midagi muud. See võiks olla koht, kus võib ohutult ja pehmelt läbi kukkuda. Koht, kus ka meie võiksime läbi kukkuda. Ja uuesti proovida. Ja uuesti.
Aga selleks oleks vaja, et riik õla alla paneks. Et mängida oleks võimalikult lihtne ja odav. Eestit juba tuntakse kui infotehnoloogiliselt arenenud riiki, kus on lihtne ettevõtteid luua. Isegi kui see tegelikult nii väga lihtne ei olegi, bränd vähemasti veel töötab.
Eestis idufirma püsti pannud ja Londoni eesrindel läbi murdev Risto Rossar ei näe mingit põhjust, miks peaks üks inglane tooma ettevõtte Eestisse. Aga võrdlus suurrahvastega ei ole aus. Maailmas on muide ka muid riike.
Tuttav bulgaarlane kaalub näiteks Eestisse idufirma registreerimist. Amsterdamis elav mees ütles, et Eestis on arenenud infrastruktuur, vähe bürokraatiat ja soodne maksusüsteem. Aga ta usub, et iga idee sõltub väga palju keskkonnast. Et ühes riigis fantoomfirmaga katsetada ja siis teise kolida ei ole mõtet. Rossar arvab jällegi, et Eesti liivakastis tuuseldades võibki siia kinni jääda.
Aga ma siiski usun, et hea idee töötab igal pool ühtviisi hästi. Ja et veebimaailmas ei ole riigipiire. Seetõttu peaks perifeeriasse takerdumine ühe välisettevõtja jaoks see viimane probleem olema. Samamoodi nagu eestlase jaoks kodumaa väiksus.
Postimehe arvamusportaal, 23. märts
