Pärast mitmeaastaseid vaidlusi otsustati, et Eesti Rahvusringhääling avab tänavu sügisest uue, venekeelse telekanali. Selle juhiks valiti avalikul konkursil 34-aastane Darja Saar, kes kinnitas oma esimeses usutluses, et uue telekanali olulisim sõnum on, „et selle vaatajad tunneksid end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.
Kodakondsusseadust ei saa mina muuta, aga ma saan selle kanali läbi süstida inimestesse enesekindlust.“ (Postimees, 16. märts 2015)
Darja on magistrikraadiga ajakirjanik, lõpetanud Tallinna Ülikooli, õppinud ka Eesti Diplomaatide koolis, ta on pärit Ida-Virumaalt venekeelsest perekonnast, ema eestlane, isa poolt vene-tatari-ukraina-poola verd.
Ta nimetab end küll sisserändajaks, ent on eesti keele hästi ära õppinud, ning usub, et on täielikult Eestisse integreerunud.
Ta ütleb, et tema isik on tagatiseks, et tema juhitud venekeelsel telekanalil ei saa olema Venemaa-meelset suunitlust.
Kõik see kõlab peaaegu et liiga hästi, et tõsi olla. Kui jätta kõrvale põhjendatud kahtlused taolise pisikese kahe ja poole miljonilise eelarvega kodumaise telekanali võimaluste üle astuda vastu massiivsele Venemaa-poolsele propagandale, mida toetavad riiklikud sajad miljonid ja esmaklassiline venekeelne meelelahutustööstus, kui lähtuda puhtalt heast usust ja noorest ettevõtlikust energiast, siis võiksime ju rõõmustada, et märtsi lõpus sõlmiti Eesti ja Läti rahvusringhäälingute vahel koguni uute Vene telekanalite vaheline koostöölepe.
Lätlased avavad nimelt oma samalaadse venekeelse telekanali tuleval aastal.
Publitsist Oleg Samorodni kirjutab: „Eesti venelased vaatavad Venemaa propagandistlikke telekanaleid, sest neil ei ole alternatiivi. Objektiivne reaalsus on selline, et inimesed tahavad igal õhtul istuda televiisori ees ja soovivad, et selles telekas räägitakse nende emakeeles. Ja eesti venelased vaatavad Venemaa telekanalites eeskätt meelelahutuslikke saateid ja siis edasi inertsi mõjul propagandistlikke saateid.“ (Postimees, 21. november 2014)
Ka see kõlab natuke liiga hästi, et täiesti tõsi olla. Kas tõesti alahindavad Eesti venekeelsed ajakirjanikud oma lugejaid sedavõrd, et usuvad neid uskuvat Venemaa propagandat ainult inertsist? Et neil ei olegi endil mingeid kindlaid poliitilisi veendumusi? Et kui vaid anda neile võimalus vaadata õhtuti venekeelseid, ent eestimeelseid ja Eesti-sisulisi teleuudiseid, siis pööravad kohe otsa ringi ja hakkavad eestimeelseteks isamaalisteks patriootideks? Miks seda siis varem pole juhtunud?
Venekeelset Aktuaalset Kaamerat on ju tehtud kaua aastaid, aga see on olnud vaadatavuselt alles 147. kohal. On olemas venekeelne Postimees ja venekeelne Delfi võrguvärav, aga nende artiklid erinevad tihti nii sisult kui suunitluselt eestikeelsetest, rääkimata kommentaaride laviinist, mis on reeglina täis Eesti-viha. Venekeelne pealinnaleht Stolitsa on lausa eestivastane, seda antakse aga välja Keskerakonna poolt Tallinna maksumaksja raha eest.
Keeleteadlane Mart Rannut juhtis tähelepanu sellele, et „keel on ennekõike julgeolekukomponent, mille eiramisega võib keeleteoreetik Dennis Ageri väitel tekkida kolme liiki ühiskondlikke ohtusid, mis ähvardavad riiki ja keelt. Eestis on neid raske mitte märgata. Näiteks eelistab anonüümne venekeelne valijaskond aina enam oma kandidaatidena võimalikult eestivastase suunitlusega inimesi. Minnakse järjest julgemaks, eestivastane tegevus organiseerub ja institutsionaliseerub, vene koolilapsi viiakse isegi nõukogude sümbolite alla pildistama. Ka Georgi lindikestega vehkimine ei ole mingi kultuuriline tegevus, vaid oma eestivastasuse demonstreerimine.“ (Sirp 19. detsember 2014)
Eesti julgeolek sõltub keelepoliitikast nii otseselt kui kaudselt, see mõjutab nii ideoloogilisi, poliitilisi kui majanduslikke otsuseid. Ehkki Eesti riigikeel on eesti keel, mille kaitse tagab meie põhiseadus ja mis on üks Euroopa Liidu ametlikke keeli, nägime, kuidas äsjalahkunud valitsuse sotsist haridusminister Jevgeni Ossinovski püüdis mõjutada ametliku keele staatuse muutmist sellega, et survestas Ida-Virumaal kasutama asutuste siltidel eesti keele kõrval ka vene keelt.
Samas ei häirinud äsjast haridusministrit põrmugi fakt, et Ida-Virumaal on endiselt tänavanimena kasutusel eesti rahva massimõrvari nimi, et seal on endiselt püsti venekeelsed tänumonumendid 1944. aasta Eesti „vabastajatele“, et seal toimuvad umbvenekeelsed avalikud üritused nii ostukeskustes kui näiteks ametiühingute koosolekutel. Ka Tallinna Ülemiste ostukeskuses möirgasid päev otsa venekeelsed ostureklaamid vaheldumisi vene muusikaga, kui seda viimati külastasin. Vene keel tungib ja täidab üha agressiivsemalt Eesti avalikku ruumi.
Küsimus on, kas tõesti suudaksime kaitsta Eestit sellega, kui hakkame siin oma napi raha eest üles ehitama väikest Vene (meedia)riigikest, kus kohalikud venekeelsed elanikud tunneksid end vene keeles „ühiskonna täisväärtuslike liikmetena“, suutmata endiselt suhelda tegeliku, reaalse Eesti riigiga eesti riigikeeles? Või oleks siiski viljakam ja turvalisem viis jätkata märksa järjekindlamat, jõulisemat lõimumispoliitikat võimalikult varase eesti keele õppega lasteaedades ning koolides, et sealt sirguvad noored saaksid võrdselt eestlastega oma edasisi haridus- ja töökoha valikuid teha. Et nad ei pööraks tulevikus ei sõna ega püssi Eesti vastu, kui see hetk peaks tulema. Et neist sirguksid uued Darja Saared.
Sirje Kiin
