Kodu, kallis kodu. Foto: Viido Polikarpus
Kui ma istusin Tallinnas Võru bussi, olles tagasiteel Ameerikast, istus minu ette hallipäine härrasmees. Ta vaatas huvitatult bussis ringi ja küsis imestunult: „Kus kõik reisijad on? Buss on tühi, kas tudengid ei sõida enam bussiga?“ Kuna see küsimus ei olnud ühelegi kindlale isikule esitatud, siis tundsin, et mina pean sellele vastama, aga ma siiski ei teinud seda. Härrasmehest õhkus tähtsust ja enesekindlust. Mulle tundus aga, et mina vastutan selle eest, et nii vähesed inimesed tahavad sõita Võrru ja et ma pole tudeng. Bussijuht, kes nägi välja nagu president Rüütel, vastas sõnadele „Buss on tühi“ rõõmsameelselt: „Aga mina olen täis!“ Tõesti, ma olin jõudnud koju!
Tallinnas käisin ma koos oma naise Heliga Viru keskuses sisseoste tegemas. Seal kohtasin ka Trivimi Vellistet. Ma ei olnud teda näinud sellest ajast, kui ta jäi pensionile. Tundub, et Trivimi Vellistel on praegu vähem aega, kui tal oli enne. Ta käib kõikjal Eestis inimestega kohtumas, sest ta juhib mitmeid seltse. Mina kohtusin temaga esimest korda 1995. aastal, kui ta oli Eesti suursaadik ÜRO juures, ja me saime headeks sõpradeks. Tookord otsiti Eesti konsulaadile maja New Yorgis. Kuna riigil oli vähe raha, siis oli New Yorgi Eesti Haridusseltsil mõte see osta ja Eestile kinkida. Kahjuks Haridusseltsi juhatus selle mõttega siiski kaasa ei tulnud ja maja jäi ostmata. Konsulaadil ei ole oma maja tänaseni. Kuid võrreldes tookordsete hindadega on need täna mitu korda kõrgemad.
Trivimi küsis, kuidas mul Ameerikareis läks. Vastasin, et minu jaoks on dollar praegu sama, mis oli omal ajal kroon euro suhtes. Lapsena tuli mul šokolaaditahvlikese eest maksta viis senti, nüüd maksis see 3.50!
Mulle meenus see tunne, mis mind valdas 1995. aastal, kui ma Eestisse saabusin – olin kindel, et siia ma päriseks pidama ei jää. Õhus oli tunda odava diiselkütuse lõhna, mis ajapikku asendus lääne kütusega. Kas õhk sai tõesti puhtamaks või toimus muutus minus, ei oska ma praegu öelda.
Võrus tuli minu bussile vastu meie naaber Merike Kaska. Ta arvas, et ma peaksin minema poest läbi enne kojusõitu, sest nad olid teinud meie külmkapi tühjaks kõigest, mis seal kolme nädalaga rikneda võis. Naabrid olid käinud ka mitu korda maja kütmas, sest muidu oleks see olnud külm nagu hundilaut. Ka olid nad juba eelnevalt lülitanud sisse soojaveeboileri, et ma saaksin koju jõudes duši alla minna. Kõik see tegi mu südame soojaks – küll oli tore koju Kurenurme jõuda, vaatamata sellele et New Yorgis oli sügis täies ilus ja lehedki veel puudel, siin aga nii pime, nagu on seal detsembris.
Mu head naabrid olid hoolitsenud ka mu koerte eest. Tõin neile tänutäheks külakosti – suure purgi naturaalset vahtrasiirupit ja pooleteistkilose kotitäie kommi. Ma tean, et nad on maiasmokad.
Koju jõudnult heitsin ma kohe magama, sest ajavahe andis end tunda. Sel ajal aga avastasid noored – Uku Suviste koos Sandraga ja Inge minu kommikoti. Nad olid kindlad, et see on neile, ja tegid kommide kallal korralikult tööd. Õnneks sain ma mingi osa lõpuks siiski noorte haardeulatusest päästa.
Lõpuks olen ma tänulik oma õele ja tema abikaasale Arijsele, kes hoolitsesid minu eest, kui ma Ameerikasse jõudnult haigeks jäin. Mul on armas tütre pere Albanys. Ja mul on armas pere ning head sõbrad siin Eestis. Mida rohkem võib inimene oma elus veel tahta, kui olla taas kodus.
Viido Polikarpus
