Kõigepealt tänu Aime Andrale hästi koostatud artikli eest “Vaba Eesti Sõna” 2. oktoobri 2014 numbris: “Marju Rink-Abel valiti tagasi ERKÜ presidendiks”, mis andis hea ülevaate septembris toimunud ERKÜ konverents-koosolekust Stamfordis, CT. Nagu artikkel rõhutab, oli koosolek ajalooline, sest seal kinnitati esmakordselt ERKÜ ametlikuks asjaajamiskeeleks inglise keel, kuigi liikmed võivad soovi korral ka eesti keeles sõna võtta.
Kuna see samm oli kontroversiaalne, siis lubatagu mul avaldada oma seisukoht. Tutvustamiseks ütlen, et kuulun nende hulka, kes sündisid, kasvasid ja said alghariduse veel iseseisvas Eestis, s.t. enne 1944. a. katastroofi. Olen säilitanud eesti keele nii kõnes kui kirjas ja hoolimata 64-aastasest elust USA-s, tunnen ennast eestlasena. Mu kolmest USA-s sündinud pojast elavad/töötavad kaks Eestis. Nii võib mind igati nimetada “ürgeestlaseks”.
Ja ometi toetan ma ERKÜ otsust inglise keele kasutamise osas.
Võib küsida: kuidas saab see olla, et eestlased oma keelest lahti ütlevad? Selle peale küsimus: kuidas saab see olla, et kümned tuhanded eestlased on laiali üle Ameerika mandri, selle asemel et elada Eestis?
Vastust teab igaüks. See oli karm saatus, mis meid üle laia maailma paiskas. Meil endil polnud siin palju öelda. Vapralt küll tõotati, et Eesti vabanemise korral siirdume kõik viivitamatult sinna tagasi. Kui aga kuudest said aastad ja nendest aastakümned, siis vaibusid need hääled. Praegu kasvatame juba kolmandat võõrsil sündinud generatsiooni.
Võime uhked olla, et nii kaua on vastu peetud. Raske pagulasaeg elati üle ja nüüd on loota, et uustulnukad Eestist kannavad eesti meelt võõrsil edasi – vahest erinevalt kui meie, aga ikkagi.
Võõrsil elades peame siiski silmas pidama oma eksistentsi piire. Esiteks: keelt, nii kõnes kui kirjas, saab täielikult omandada ainult täisajalises eesti koolis või rahva hulgas elades. Hoolimata vanemate ja täienduskoolide kiiduväärsetest püüetest, väheneb keeleoskus pidevalt. Igapäevase jutuga tullakse veel toime, kuid sõnavara on kasin ja kirjakeele ning grammatika võimed nulli ligidal. Üksikud erandid ei muuda üldreeglit.
Vaatleme nüüd ERKÜ funktsiooni. Ta püüab eeskätt üleval hoida eesti elu USA-s. Tal on aga veel teine ülesanne – olla eesti päritolu USA kodanike surverühmituseks (lobby). Nüüd, kus murepilved taas Euroopa kohal hõljuvad, võib sellest kujuneda oluline ülesanne.
Kui kokku arvata eeltoodud kaks tegurit – väliseestlaste nõrk keeleoskus ja ERKÜ kasvav vajadus olla eestlastest kodanike esindaja USA-s – on selge, et ametlik tegevus tuleb otstarbekuse huvides viia üle siinse maa keelele. Seda on teinud kõik aegade jooksul USA-sse asunud rahvusgrupid. Peetagu aga silmas, et eesti keel ja eesti meel on kaks eriasja. See viimane on meil endiselt tugev ja laialt levinud. Mitmed mu nooremad sõbrad, kes on tunnistanud, et nad eesti keelt enam lugeda ei saa, löövad ometi innukalt kaasa Välis-Eesti ettevõtmistes – seltsid, skaudilaagrid, üritused jm.
Seepärast teeme parima, et võõrsil säiliks eesti meel. Ametliku asjaajamise üleviimine inglise keelele ei piira meie eestimeelsust veel kuidagi. Muidugi püüame säilitada ka keelt nii hästi kui võimalik. Siis leiame kõiki tegureid kokku arvestades, et oleme ikkagi plusspoolel.
Raul Pettai
