ERKÜ XXI Esinduskogu. Foto: Siiri Lind / VES Rohkem fotosid Vaba Eesti Sõna Facebooki leheküljel
ERKÜ XXI Esinduskogu konverents-koosolekul, mis toimus 27.-28. septembril Sheraton Hotellis Stamford, CT, valiti pühapäeval, 28. septembril 2014 neljaks aastaks tagasi endine president Marju Rink-Abel. ERKÜ juhatuse liikmeteks valiti: Kristi Vuht Allpere – Atlanta, GA; Mai-Liis Bartling – Novato, CA; Mirjam Krull, Wash. DC; Maia Linask – Richmond, VA; Tiina Urv – Rockville MD; Arne Kalm – Arcadi, CA; Matti Prima – Watertowm, MA; Andres Simonson – Red Bank, NJ; Alvar Soosaar – Narberth, PA; Eric Suuberg – Barrington, RI. Juhatus jagab ametid oma järgneval koosolekul. Kahjuks valis uus ERKÜ Esinduskogu oma ametlikuks keeleks inglise keele.
Kahepäevane konverents hõlmas laupäeval vägagi sisutiheda kava, mille rakendamine ja avamine oli Valimiste Komitee esimehe Jüri Tinti kindlais kätes. Peale Esinduskogu liikme Gilda Karu palvust ja lahkunute mälestamist toimusid laupäevahommikuse kava raames tutvustamine ja lühitervitused, mis hõlmasid Esinduskogu esimehe Marju Rink-Abeli poolt esitatud ERKÜ ajalugu ja sihte, administaratsiooni ja struktuuri. Järgnesid ERKÜ 2013-14 majanduse ja turustamise lühiaruanded ERKÜ tegevjuhilt Linda Rinkilt.
Pikema sõnavõtuga tervitas uus suursaadik Eerik Marmei. Lühiülevaatega tegevusest tervitasid Ühendatud Balti Ameerika Komitee (JBANC) esimees Karl Altau; Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) esimees Laas Leivat; Kesk- ja Ida Eruooopa Koalitsioonist Marju Rink-Abel ja The Nordic Press, Inc. (Vaba Eesti Sõna) esinaine Sirje Uriko ning “Sky Films” peaprodutsent James Tusty.
Peale lõunavaheaega järgnes väga hästi korraldatud ja sisukas, mitmeti ka eestlastele omaselt humoorikas paneelesitus teemal: Eestlased Ameerikas. See oli jagatud kolme ossa: Minevik, olevik ja tulevik.
Esimeses osas, moderaatoriks Linda Rink, tõid Arved Plaks ja Arne Kalm esile WWII sõjajärgsete noorte kohanemise USAs, kus eesti ühiskonnas valitses tahe säilitada eestlust ja USA valitsuse anneksiooni mittetunnustamist. Tuli teha valik, kuidas alustada ja korraldada oma elu pärast põgenikelaagreid, kas jääda edasi kakskultuursesse ühiskonda või sulada/kaduda täielikult uue kodumaa vooludesse. Oli neidki, kes tulid tagasi nn juurte juurde aastaid hiljem, kui majanduslikud ja karjääri olukorrad olid leidnud lahenduse.
Selleks ajaks oldi sageli ühinetud Ameerika poliitiliste organisatsioonidega, kohanetud siinse ühiskonnaga ja nüüd nö “jalad alla saanuna” algas ajajärk, mil maksimaalselt püüti kasutada oma uut kodanikuvõimu ja võimalusi, et teadvustada ja mõjutada poliitilisi arusaamu ja seadusandlust Eesti ja Baltimaade huvides. Kuulajale jäi kõrvu selgitus, et tollal tegutses rohkem eestlasi republikaanide organisatsioonides, kuna tolleaegsete väliseestlaste maailmavaated ja arusaamad ühtusid suuremal määral partei liikmete omadega. Ka liituti nüüd väliseesti organisatsioonidega.
Teine osa kandus ajajärku, mis on kestnud ja kestab ajaga kaasas käies edasi. Siin modereeris Ameerikas sündinud Maia Linask ja arutelus osalesid Priit Vesilind, Laas Leivat, Kanadas sündinud Marcus Kolga ja ajakirjanik Toivo Tänavsuu Eestist. Hästi ettevalmistatud sõnavõtud olid sisutihedad. Pani imestama, kui palju on inimesed eraelu kõrval panustanud oma etnilise ja poliitilise tegevusega eestluse ja eestluse vaimu säilitamisse, et teavitada, levitada ja mõjutada nii USA kui ka Kanada ning NATO aktiivi juhtisikuid-poliitikuid kommunismi kuritegude kahjust ja inimõiguste rikkumistest väikerahvaste kulul ja sellega seoses mõjutada olemasolevaid seadusi.
Samal ajal säilitades väliseesti organisatsioone ja viies edasi eestluse vaimu ja keelt, et ka noorem põlvkond kasvaks täisväärtuslikuks Eesti ja eesti kultuuri esindajateks. Eesti iseseisvuse taastamisest saadik on tegevus teisenenud teatud määral, kandudes lobitööst ka väliseestlaste ajaloo kirjutamisse ja organisatsioonide tegevuse püsimisse. Samuti on suunatud palju abi Eestis lapsekingades olevatesse heategevusorganisatsioonidesse ja nende ülesehitusse.
Kolmas osa, moderaator Eric Suuberg, oligi nooremate, siinse teise põlvkonna või hiljuti Eestist emigreerunud noorte kätes. Oli huvitavaid tähelepanekuid, kuidas siin sündinud noored näevad oma põlvkonna assimileerumise ja keeleoskuse probleeme. Valikuliselt ollakse ehk isegi sarnased esimese grupi noortega; nüüd aga kindlalt tunnetades Ameerika segaabielulist pärinevust ja Eesti kultuuri magnetit ja tahet säilitada eesti keelt, meelt ja lävimist kodumaaga. Samas kahaneb teise ja kolmanda põlvkonna kakskultuuriliste arv. Juurde tuleb mõni “kadunud lammas”, kes on saanud eestluse süsti vanemate/vanavanemate kodumaa külastustel.
Teisalt on saabunud hulgaliselt nooremat põlvkonda Eestist, kes on peamiselt Ameerikas kas õppimas, töö ülesannetes või valdavalt siin loodud segaabielude tõttu. Osa neist on entusiastlikud, et edendada ja arendada väliseestlaste traditsioone ja kasvatada lapsi kakskeelseteks. Peamiseks põhjuseks on vast sugulastega läbikäimise hõlbustamine Eestis. Nähakse vajadust arendada omavahelist sidepidamist ja teiste uustulnukate kaasatõmbamist, kes ei ole liitunud siinse eesti ühiskonnaga, et elus hoida juba olemasolevate väliseesti organisatsioonide tegevust ning leida võimalusi ka tihedamaks koostööks kodumaaga.
Tuntakse tarvidust koordineerida väliseestlaste suheteloomist siinsete firmade ja asutustega majanduslike ja ühiskondlike olukordade paremaks kasutamiseks, ikka eestluse tutvustamisel ja Eesti huvides. Rohkem tuleks kasutada idufirmade ja uute tehnoloogiate/tarkvarade rakendajaid/loojaid, et teha Eesti osa selleski suhtes enam nähtavaks ja seotuks.
Kahjuks eelistavad – nii hiljuti Ameerikasse tulnud kui teise ja kolmanda põlvkonna eesti päritolu noored inglise keele kasutamist väliseesti organisatsioonides ja suhtlemises. Paljudele segaabieludest sündinud lastele soovivad vanemad küll võimaldada eestikeelset koolitust ja nii on jälle kasvu teel täienduskoolide ja noortelaagritest osavõtjate arv, kuigi võib arvata, et 99%-le neist jääb eesti keel vaid igapäevakeele tasemele. Siiski, nagu Mirjam Krull mainis, osutades kohalviibivatele väliseesti noortele, teie olete meie tulevik. Ja nagu mullegi noorpõlves meenutati, igaüks meist on Eesti ja eestluse esindaja. Kuid tundus, et noorem põlvkond leiab eesti päritolu noortele vajaliku ja tähtsa olevat vaid küllaldased teadmised Eestist ja Eesti kohta, ja ei pea oluliseks nende eesti keele oskust.
Kõrgpunktiks oli kindlasti õhtune dinee, kus üle 90 osaleja kaasaelamisel anti välja ERKÜ selle aasta auhinnatahvlid. Silmapaistva tegevuse eest sai auhinna endine ÜEKN esimees Jaak Juhansoo. Väljapaistva organisatsiooni auhinna pälvis The Nordic Press, Inc. 65 aasta väliseestlaste tegevuse jäädvustamise eest “Vaba Eesti Sõna” lehekülgedel. Väljapaistva saavutusena said auhinna filmidega “Laulev revolutsioon” ja “Üheshingamine” laialdase Eesti tutvustamise eest James and Maureen Tusty, kes said kohalviibijatelt püsitiseisva aplausi osalisteks. Väljapaistva tegevuse eest meie noortega hinnati Eesti Gaidi- ja Skaudiorganisatsioone.
Kõik konverentsil esitatu toimus inglise keeles, mida paljud vanavanemad ja lastevanemad eriti taunisid, kuna CT Eesti Täienduskooli tunnid jäid ära ja noored, selle asemel, et eesti keelt õppida, olid sunnitud kuulama ettekandeid inglise keeles, mis mõnelegi olid vast arusaamatud. Ka jäi ära ajapuudusel igasugune vestlus ja kuulajaskonna suhestumine teemadesse, mis oleks vast mõndagi vaatevinklit ja arusaama selgitanud. Jääb vaid küsida: Kas kultuur säilib ilma keeleta?
Aime Andra
