Leesmentide pere Eestis ca. 2003 a.: Merike, Heikki, Hans Margus ja Eerika Amanda.
14. septembril lahkus meie juurest Heikki Leesment (noorem), kelle ärasaatmine toimus 20. septembril Tartus korp! Rotalia majas Tähe tänaval.
Kui Eesti oleks jäänud iseseisvaks riigiks 70 aastat tagasi, oleks Heikki ilmselt sündinud oma vanemate kodulinnas Tartus ja sinna ka elama jäänud, kuid selleks hetkeks kui ta ilmale tuli – 22. augustil 1944 – oli Nõukogude okupatsiooniarmee Tartu juba oma kontrolli alla võtnud. Lapseootel emal Helvil õnnestus Viljandisse põgeneda Heikkist kaks aastat vanema lapse Hendrikuga. Sõjakeeris oli juba viinud Heikki seeniori lahku Helvist ja perest. Teadmatuses, kas kohtutakse elus veel, pani noor ema oma vastsündinud pojale tema isa nime.
Meie hulgast pärast lühikest kuid ägedat haigust lahkunud Heikki oli juba kevadel saatnud kutsed 20. septembriks Rotalia majja Tartus, et sõbrad aitaksid tal tähistada 70. juubelit. 20. septembril sõbrad tollesse auväärt majja kogunesid, kuid lahkusid sealt, nagu karm saatus tahtis, hoopis Heikki Leesmenti kirstu kandes.
Sel nädalal 70 aasta eest viibisid Helvi, Heikki ja Hendrik Leesment põgenikelaeval “Wartheland”, mis toimetas nad nõukogude hirmuvalitsuse eest Saksamaale, nö praepannilt tulle. Saksamaa pakkus vähemalt pääsu küüditamisest. Warthelandi pardal olijatel läks “hästi”, kui merest lendu tõusnud torpeedo lõi nende aluse korstnasse augu, kuid sama konvoi rivis liikunud “Moero” kadus lainete alla koos sadade põgenike, arstide, haiglaõdede ja haavatud sõduritega.
Ema lastega jõudis õnne tänades elusana Saksamaa pinnale. Emal oli kaenla all Heikki, teise käe otsas väike Hendrik, ja lohistas kaasa mähkmete koormat. Algul sattuti Saksa pealinna, mida pommitati nii päeval kui öösel. Nende tee Berliinist välja neutraalsesse Rootsi kujutas endast uut ja rasket kadalippu. Neutraalses Rootsis ootas ees abikaasa ja isa, kes oli Haapsalu kaudu vabadusse pääsenud. Seal elati piisavalt kaua selleks, et poistel sai rootsi keel selgeks.
Aastal 1950 saabusid Leesmentid ookeaniaurikuga Ühendriikidesse. Heikkile jäi eluks ajaks meelde too laeval veedetud öö, mida valgustas New Yorgi sadamas asuva vabadussamba illumineeritud tõrvik.
Heikki Leesment vanemat mäletavad paljud USA inimesed ajast, mil too Tartu Ülikoolis juristi hariduse saanud mees juhtis Eesti Rahvuskomiteed Ühendriikides. Leesmentide klann lülitus aktiivselt Ameerika eestlaste ellu, ja varsti sündis perre tütar Hele Kristin.
Nädalapäevade eest taevaisa juurde lahkunud Heikki võiks vabalt teenida sadade teiste pisikeste eesti põgenike musternäidisena. Heikki pühenduses isale-emale tema (ühes Liina Sööbiku ja Hannes Veinlaga koostatud) käsiraamatus “Ameerika õigusterminoloogia valiksõnastik” tänab ta neid selle eest, “et nad mind eestlaseks kasvatasid”.
Õde Hele mäletab Heikkit ühena suurtest vendadest, kes jäi koju lapsehoidjana ja õpetas teda kingi siduma. Kui õeke midagi vajas, märkas vend seda ja oli olemas tema kõrval toe ja nõuga. Selline vend siis, kellega oli ka lõbus koos olla. Üldse on pere olnud Heikkile tähtis. Varsti lõpetas ta heade hinnetega High School of Science’i New Yorgis.
Heikkil oli edukas juristi karjäär New Jersey osariigi ühe aseõigusnõunikuna. Enne seda oli ta teeninud kolm aastat Koreas USA suurtükiväes ohvitserina, ja oli kahtlemata integreeritud sügavalt ameerika ellu, olles ülikoolis õppinud kõigepealt majandusteadust ja omandades hiljem juristi kutse koos doktorikraadiga. Ometi kumab igalt poolt läbi – näiteks 1989. a. pikemas Erki Berendsile antud raadiointervjuus, ajast mil Heikki ei olnud veel Eestisse kolinud – tema esmaeelistus. St. tema eestlaseks saamine, jäämine ja olek võõrsil, saatuse keerdkäikude kiuste.
Paljud võõrsile sattunud eesti päritolu lapsed amerikaniseerusid ja rootsistusid (osa Siberisse küüditatuist venestusid) täielikult, aga mitte Heikki, Hendrik ja Hele. Täienduskool, laulukoor, rahvatants, skautlus ja paljud teised klassikalised tegevusvormid – kes meist neid ei tunneks? Ja nagu paljude inimeste puhul, vastutuse võtmine juba täiskasvanud eas, et nende institutsioonide töö ei seiskuks.
27 aastat oli Heikki abielus Rootsist Põhja Ameerikasse elama asunud Mari (Kiiman) Leesmentiga.
Eesti tragöödia Teises Maailmasõjas ja traumeeriv kodumaatus avas pagulaskonna liikmed üksteisele ja lähendas meid. Heikki Leesmentist sai lipkond Viiking skautjuht. Üheks tema kasvandikuks osutus tulevane Eesti president Toomas Hendrik Ilves. President Ilves, kes on Heikki ja Merike Leesmenti poja Hans Marguse üks ristiisadest, viibis USAs Heikki ärasaatmise talituse ajal, kuid ei unustanud pärga saata mälestamaks kunagist skautjuhti.
Heikki oli tuntud muusikaarmastaja ja tundis sadu eesti laule peast, olles lauluõpetaja New Yorgi ja selle ümbruse kogukonna lastele. Ilon Wikland on teinud kunagi illustratsiooni ühele raamatule, mis kujutab endast nägusat Eesti Maja sini-must-valge lipuga, mille treppidel sekeldab grupp mudilasi. Selline oli see sugugi mitte “ersatz” surrogaat-Eesti, milles Heikki võrsus ja mida ta hiljem aitas püsti ning käigus hoida. Jumalagajättudes ja järelhüüetes tuli ikka ja jälle esile see teema: Heikki kui inimene, kellele oli jõudu ja head tahet küllalt, et seda jõudu teiste inimestega jagada.
Heikki kirjeldas raadiointervjuus, kuidas nägi kodumaad esimest korda uuesti aastal 1981. Sadam oli mattunud uttu, kui see noorevõitu mees seisis mootorlaeva Georg Ots reelingu ääres. “Udu tõusis. Ümberringi olid vihmapilved. Pisarad voolasid mööda nägu, kui nägin Tallinna torne murdmas läbi udu.”
Heikki läbikäimine sünnimaaga tihenes, umbes nii, nagu lõhelised lähevad ikka tagasi oma sünnijõkke. Kaks venda ja õde käisid korduvalt Eestis, eriti pärast seda, kui 80-ndate aastate lõpu “teine ärkamisaeg” sai hoo sisse. Nagu ikka eestlaste elus, mängis muusika olulist rolli. Kaks lähedast venda – üks Ameerika ida- ja teine läänerannikul – aitasid korraldada erinevate esinejate nagu näiteks Rock Hotelli kontserturneesid Ühendriikides.
Kunagine justiitsminister Paul Varul kirjeldas Leesmenti ärasaatmisel erinevaid viise kuidas Ameerikast tulnud jurist lülitus pühendunult Tartu Ülikooli õigusteaduskonna töösse ja eesti jurisprudentsi uuekstegemisse 90. aastatel. Sageli veetis Heikki oma Ameerika puhkused Eestis, tehes tööd kodumaa heaks.
Lahkunu ei olnud õigusteadlane ja jurist üksnes töötegemise tähenduses. Nii nagu ta soovis parimat isade maale üldisemalt, läks Eesti õigusloome talle korda kui üks kõige olulisematest vahenditest, mis pidi tegema lõpu totalitarismile, ebaõiglusele ja juriidilisele nihilismile meie kodumaal. Ta pidas Tartu Ülikooli aulas loengu “Õiguslik riik: mis see on, ja mida see ei ole”. Selles tegi ta soovitusi Riigikohtule, advokatuurile, ja Ülikoolile enesele, et “õigusriik tõesti oleks ja saaks olema Eestis.” Leesment leidis oma mõtte väljendamiseks kristallselge tsitaadi tema enda sugulase Leo Leesmenti koostatud 1938. a. Väikesest Entsüklopeediast: “Õiguslik riik on riik, mille kodanikele on kindlustatud õiguslik kaitse, ja milles riigivõimu avaldused toimuvad ainult õigusnormidega määratud piirides ja korras.” Õiglus – see ei ole sõnakõlks. Ülekohus üldiselt ja Eesti kallal ajalooliselt toime pandud ülekohus spetsiifiliselt olid nähtused, mis Heikkit sügavalt häirisid.
Pole mõtet teha Heikkist, kes oskas ka pidu panna, paipoissi. Kõik ei taha siia ära mahtuda, kuid märkida tuleb, et ta oli kalastaja, ajaloohuviline, kitarrist ja sagedane külalisesineja muusikalises pundis “Puus Brothers”.
Ring hakkas tasapisi täis saama siis, kui Heikki Leesment kolis sünnimaale päriselt tagasi. Siin abiellus Heikki teist korda. Tema perekonda sündisid poeg ja tütar. Üks Heikkile lähedalseisev inimene ütleb, et kogu sellele eelnenu oli vaid prelüüd. Eestis sai ta Eestisse panustada, ja vastutasuks sai ta Eestilt selle elu, mida igatsenud oli.
Oma kunagises intervjuus Erki Berendsiga rääkis Heikki surmast, millest pääsu ju pole. Heikki väljendas tõekspidamist, et surres peaks inimesel olema palju tegemisi ja askeldamisi pooleli. Et oled ikka väge täis ja mitte nii, et istud kätel. Ning nii see tal ka läks.
Nagu arvata võis, ilmus saalitäis rahvast Tartu Rotalia majja Heikki Leesmenti ära saatma. Erinevalt paljudest lääneriikidest ei oodata siin matusetalitustega kaua, ja nii toimus ärasaatmine koos peiedega vaid üks nädal pärast seda, kui ta oli oma silmad viimast korda sulgenud. Vaatamata kiirele asjale olid Eestis kohal teda ära saatmas mitmed kaugelt saabunud inimesed, nende hulgas õde Hele Kristin Felmly ja akadeemiline poeg Allan Laupa (kes mõlemad esinesid järelhüüdega) ning sõber Urmas Kärner, kõik Atlandi ookeani kaugelt vastaskaldalt. Võis ka olla teisi selliseid – täpne ülevaade puudub. Ärasaatmisel viibis rohkem eesti “prominente” kui siin loetleda saab, ja mitmeid Heikki Leesmenti sõpru tema Ameerika perioodist, kes on samamoodi Eestisse elama tulnud. Auvalves arusaadavalt konfraatrid korp! Rotalia värvides.
Heikki Leesmenti jäävad leinama abikaasa Merike, lapsed Hans Margus ja Erika Amanda, vend Hendrik, ja õde Hele Kristin koos peredega. Sellele lisaks Heikki abikaasa varasemast abielust Mari, ning suur sõprade ja tuttavate ring.
Jüri Estam
