Augusti lõpus Tartus toimunud Balti apelli 35. aastapäevale pühendatud konverentsil kinnitasid nii uue kui ka vana generatsiooni esindajad, et hoolimata iseseisvast riigist, ei ole desovietiseerimine Eestis veel lõpule viidud ning väärtuste süsteem riigis meenutab pahatihti Nõukogude Liitu.
“Ühegi endise KGB ohvitseri üle ei ole õiglaselt kohut peetud, nagu on tehtud teistes riikides. Erinevalt denatsifitseerimisest desovietiseerimist lihtsalt ei toimunud. Endised kommunistid haarasid lipud, õppisid selgeks patriootlikud loosungid ning läksid isegi kirikusse. Sellises kontekstis on keeruline oodata muutusi sotsiaalse teadvuse ning väärtussüsteemi vallas,” ütles endine Nõukogude poliitvang ning Eesti vabadusvõitleja Mart Niklus, kelle majas kirjutati 1979. aastal alla Balti apellile.
Balti apell oli 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSVL, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks allakirjutamise hetkest peale ning taastada Balti riikide iseseisvus. Märgukiri avalikustati 23. augustil 1979. aastal. Eesti poolt olid sellele alla kirjutanud Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Hiljem ühinesid venelased Andrei Saharov, Viktor Nekilelov, Tatjana Veljakona, Malva Landa ja Arina Ginzburg.
Niklus, kes veetis enda uskumuste ning antisovietliku tegevuse tõttu 16 aastat Gulagis, ütles täna, et hoolimata näivast stabiilsusest ning Eesti arengust Euroopa väärtussüsteemis kujutab riigi julgeolekule ohtu võimulolijate NLKP minevik.
Tema vaatepunkti jagab osaliselt Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper, kes usub, et Nõukogude väärtused on säilinud ka tänapäeval. “Näitena võib tuua aktiivse vastuseisu kooseluseadusele, mis tõendab, et totalitaarne mõtteviis on inimeste seas veel väga tugev. Peame vaatama peeglisse ning mõtisklema, kuidas oleme valmis järgima inimsuse põhimõtteid, mida eeldasime, et täidavad meie liitlased ajal, millal meie olime okupeeritud. Ühtlasi tuleks mõtiskleda ka selle üle, kus jookseb meie arvates solidaarsuse piir teiste rahvaste ning ka inimeste suhtes, kes meie kõrval elavad. “
