Vaadates laulu- ja tantsupeol tuhandete eesti meeste ja poiste laulu ning tantsu, tundsin erilist meeleliigutust, sest eesti mees on suur haruldus, kes peaks olema juba ammu erilise hädakaitse all Punases Raamatus.
Enamus mu Eestis elavaist eakaaslastest on üksikud naised, lesed, lahutatud või elanud kogu elu üksinda, sest pole leidnud endale kõrvale eesti meest.
Jäin ise leseks üksteist aastat tagasi, kui matsin oma 51-aastase eesti mehe, ta suri pikaajalise depressiooni ja alkoholismi tõttu. Enamasti sarnastel põhjustel lahkusid elust liiga vara andekad näitlejad, kirjanikud, loojad Evald Hermaküla, Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Vaino Vahing, Toomas Liiv, Linnart Mäll ja paljud teised, kelle nimed on ehk vähem tuntud, kuid kelle kaotusvalu polnud lähedaste jaoks mitte sugugi väiksem.
Tänavu juunis maeti Tartus taas liiga vara mu hea sõber, endine poliitvang, eesti ainus biitluuletaja, „Akadeemia“ ajakirja entsüklopeediliste teadmistega toimetaja Jaan Isotamm, alias Johnny B. Isotamm. Viimastel aastatel ta enam nii vägevalt napsu võtta ei saanud, nagu vanasti, tervis ei lubanud, aga see teda enam kahjuks ei aidanud.
Juulis tuli legendaarse Heldur Tõnissoni, Jaan Tõnissoni poja surmateade, tema lahkus siitilmast 102-aastaselt. Kõrges vanuses Tõnissoni teovõimest kirjutatakse uskumatuid lugusid, aga küsimus, mis mind painab, on: kuidas suutis tema teha seda, mida enamus eesti mehi kunagi ei suuda – elada pikalt ja tervena tegusa elu, mitte surra liiga vara?
Suurim erinevus, mis on küllap paljudele silma torganud kodueesti ja väliseesti meeste puhul, on just see, kui varakult vananevad ja kaovad Eestis elavad mehed ja kui vitaalsed ning mehised on väliseesti mehed, ka siis, kui nad on juba 80ne või 90sed. Maikuus, kui Eesti presidendile anti St Olafi kolledži audoktori aunimetus, külastasin Minnesotas, St Olafi kolledži emeritus professorit Olaf Millertit, Marie Underi kunagist hääd kirjasõpra, kes saab sügisel 90. Olaf pidas püstijalu sarmikalt vesteldes vastu pikavõitu diplomaatilise vastuvõtu ning keeldus kategooriliselt meie pakutud autosõidust, sest tahtis vaatamata kuumale ilmale ikka ise jalgsi koju kõndida.
Kas tõesti johtub see erinevus Eesti elu väidetavast stressirohkusest ja välismaal elatava elu väidetavast hõlpsusest või on siin sügavamad psühhosotsiaalsed põhjused, näiteks teistsugused eluhoiakud ja erinev suhtumine mehe rolli? Et tõeline mees ei karda riski ega vaja arstiabi; et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi; et turvarihm on könnidele; mis see väike köha mehele teeb; et arstid ei tea midagi? Et mis need naised õiendavad, mehel pole häda midagi? Et mees ei nuta? Ehk nõuab kogu Eesti ühiskond, sh naised eesti meestelt liiga palju? Ehk oleme endiselt kinni jäikades soorollides, mis panevad peamise toimetuleku ja kõikvõimaliku soorituskoorma just mehe õlgadele? Uuringud näitavad, et mehed on naistest tundlikumad kõigile muutustele, füüsilistele, vaimsetele ja sotsiaalsetele stressidele, ja need kahjustavad mehi tunduvalt rohkem.
Eesti mees elab keskmiselt kümme aastat lühema elu kui teiste Lääne-Euroopa riikide mehed ja kümme aastat lühema elu kui eesti naised. Kui 2007 oli Eesti meeste keskmine eluiga ainult 67 aastat, siis 2013 veidi üle 70 aasta. Eesti naiste üldine keskmine eluiga oli mullu veidi üle 80 aasta. Oodatava eluea pikkus sõltub tugevasti haridustasemest: mida kõrgem haridus, seda pikem on eeldatav eluiga. See johtub asjaolust, et kõrgema haridusega inimestel on üle maailma teistsugused eluviisid: nad on jõukamad, suitsetavad vähem, joovad vähem alkoholi, teevad rohkem sporti, elavad tervislikumat seksuaalelu. Eesti naiste keskmine haridustase on teatavasti tunduvalt kõrgem kui meestel. Mullune Eurostati uurimus juhtis tähelepanu faktile, et Eestis on Euroopa suurimad käärid meeste ja naiste haridustasemes. Näiteks vanuses 30-34 on Eestis kõrgharidusega 28 protsenti meestest ning 50 protsenti naistest, mis on teiste riikide võrdluses suurim erinevus.
Kui 2010 oli kõrgharidusega eesti meeste keskmine eluiga 70,9 aastat, siis 2013 juba 76,7 aastat. Kõrgkooli lõpetanud naiste vastavad arvud on 80,8 ja 84,0.
Ometi elavad ju meie mehed ja naised samas elukeskkonnas, taluvad samasuguseid sotsiaalseid pingeid, omavad sama geneetilist tagapõhja. Kõige ilmekamalt näitab meeste tervise erinevust seksuaalne võimekus. Hiljutisest rahvusvahelisest uuringust selgus nimelt, et sõltumata partnerite olemasolust ja suhte kvaliteedist jäid Eesti mehed impotendiks keskmiselt kümme aastat varem kui Rootsi, Belgia või Briti mehed. Ikka see eesti mehe saatuslik kümme aastat! Kust see tuleb? Kuhu see kaob? Ja miks ta kaob?
Tõsi, eesti meeste keskmine oodatav eluiga on hakanud küll viimastel aastatel jõudsalt tõusma: möödunud 12 aasta jooksul tõusis Eestis oodatav eluiga meestel kuus ja naistel viis aastat, kirjutab meedik Margus Punab ajakirjas „Vikerkaar“ ilmunud artiklis „Eesti meeste tervisest“ (2014, nr 6). Ta kirjutab, et arenenud riikide näitel võime näha, et meeste ja naiste oodatava eluea vahe võiks teoreetiliselt olla kolm kuni neli aastat. Puhtalt geneetiliste faktorite mõjul võiks naiste eluiga olla kuni kaks aastat pikem kui mehel. Kusagile aga kaotavad Eesti mehed ikkagi tervelt kaheksa eluaastat.
Margus Punabi hinnangul on põhjuseks peamiselt meeste eluviisid, aga ka Eesti meditsiinisüsteemi eripärad. Arstist autor hoidub siin püüdlikult hinnangulistest epiteetidest, mina söandan need siiski lisada koos küsimärgiga: eesti meeste ennasthävitavad eluviisid? Eeskätt preventiivse tervishoiupoliitika nõrkused, et mitte öelda olematus Eestis võrreldes näiteks Soome või USA tervishoiusüsteemiga?
Samas on Eesti meeste soospetsiifiline bioloogiline baas üks tugevamaid Euroopas. Mitmete uuringute järgi on eesti meeste viljakus- ja laiemalt reproduktiivtervise näitajad (sperma kvaliteet, munandimaht) Euroopa tipus. Eestis esineb teiste arenenud Euroopa riikidega võrreldes oluliselt vähem meeste sugutrakti arenguanomaaliaid. Punab kirjutab, et uusimad uurimistulemused näitavad, et ka eesti noorte meeste, nii eestlaste kui ka Eestis elavate venelaste meessuguhormoonide tase on üks kõrgemaid Euroopas. See tähendab, et Eesti ökoloogiline elukeskkond on tervislikum, meil on vähem saastet ja keskkonnakahjustusi, mis esmalt just nii tundlikele suguhormoonidele mõjuvad.
Niisiis, Eestil on olemas head keskkondlikud eeldused, et meie mehed võiksid olla Euroopa parimad mehed bioloogilises mõttes. Meie, nii naiste kui meeste suureks ülesandeks on muuta niisama ökoloogiliseks ka sotsiaalne, meditsiiniline ja psühholoogiline Eesti, et Eesti mees ei sureks nii vara ära ja et Eesti naine saaks elada temaga õnnelikult koos aegade lõpuni.
Sirje Kiin
