Dirigent Tõnu Kaljuste ja helilooja Arvo Pärt pärast 31. mail toimunud kontserti Carnegie Hall’is. Foto: Eleri Ever, eleriever.com
Kell viis tõusin voodist, sõitsin autoga lennuväljale ja lendasin 1500 miili La Guardia lennujaama New Yorki. Siis hotellist bussiga ja allmaaraudteega kunagise World Trade Centeri asukohta. Seal ei meenutanud väliselt midagi seda terrorirünnakut 13 aastat tagasi, välja arvatud 9/11 muuseum. Meenutasin aega, kui olin lennujaamas valmis lennukile astuma lennuks Torontosse, kui ooteruumi televiisoris näidati kui ühest pilvelõhkujast nagu purskas suitsu. Olin sealsest pilvelõhkujate paarist aasta varem mööda lennanud väikeses neljaistmelises lennukis. Seega esimene mõte oli, et mõni lennuõpilane lendas ehitisele liiga ligidale. Lennujaam suleti. Nüüd olin esimest korda õnnetuskoha tänaval. Seal oli neljanurkne tiik ümbritsetud langeva veega. Uus pilvelõhkuja oli kerkinud ligidale.
Paljud surid selles rünnakus ja hiljem veel rohkem mujal selle tagajärjel. Kuid elu siin läks edasi. See tähendab, et ühiskonnal on elujõudu. Eesti ka kannatas kohutavalt sõja ja okupatsiooni tagajärjel ja siiski kerkis seal elujõud. Meie, kes me põgenesime, kaotasime küll oma sünnimaa, kuid oleme rabeledes omale uue elu leidnud. Ja veel enam: Eestis kerkisid uued juhid, kunstnikud ja heliloojad, kes eesti kultuuri ja kokkukuuluvust alal hoidsid. Need olid mõtted sellest õnnetust kohast lahkudes Carnegie Halli poole, et kuulda ja näha, mida Tõnu Kaljuste oma Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga on Eestist siia toonud. Tõnu Kaljuste on üks neist, kes hoidis eesti meelt noorte seas, nii kuulen oma sugulastelt. Peale Eesti vabanemist tuli Tõnu Kaljuste mitmel korral USAsse, kaasa arvatud Houstoni. Sellel korral lubas ta koos paari lauljaga end viia Houston Space Centerisse, kus võtsin temast foto, kui ta teeskles, et on raskusteta hõljumas kosmoselaevas. Tal on huumorimeelt.
Autori foto: Arved Plaks koos Arvo Pärdiga
Enne kontserti kohtusin ERKÜ esimehe Marju Rink-Abel’i ja tema abikaasa Reinuga õhtusöögiks. Seal tekkiski mõte, et ma paneksin midagi paberile eelolevast kontserdist vaatamata sellele, et oli oodata, et riiklikud pressiteated kirjeldavad seda täpsemalt ja et vaevalt on minu fotod samal tasemel kui professionaalide omad.
Carnegie Hall’i fuajeesse jõudes saime piletid. Need olid meile ette tellitud E.V. kultuuriministri poolt. Hea ka, kontsert oli välja müüdud. Tore oli kohata kuigi väheseid endisi Geislingeni Eesti kooli õpilasi. Suur enamus kohalolijatest polnud eesti päritolu. Küsides ütlesid mõned, et olid muusikaõpilased, mõned tulid, sest olid seotud New Yorgi Õigeusu ringkonnaga, mõnda tõmbas just Arvo Pärdi looming. Selle kontserdi peasponsor oli St. Vladimiri Õigeusu seminar, aga Eesti riiklikkelt asutustelt tuli ka tugev toetus.
Saal oli rahvast seinast seinani täis. Kammerorkester tuli esimesena lavale ja kui orkestri juht Tõnu Kaljuste ilmus, oli aplaus tugev. Orkester pakkus kaks pala, neist üks oli ka mulle tuttav „Cantus in Memory of Benjamin Britten“. Siis tuli lavale Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja kanti ette kontserdi kõrgpunkt „ Adami itk.“ Kuulasin, nagu oleksin kleebitud oma istmele. Ma pole mingi muusikakriitik, aga arvan, et Arvo Pärdi looming vajab täpsust ja tunnetust rohkem kui teiste oma. Kui oli vaja vaikset häält, siis oli see tõesti tasane, kui oli vaja jõudu, siis oli see ka kohal. Tean nii palju nootidest, et „p“ tähendab tasast ja „f“ valju häält. Nüüd näis et meloodia vahel oli pppp ja siis tõusis äkki ffff peale. Ja kui oli nootides märgitud vaikus – siis oli ka hetkeks paus. Olen kindel, et Tõnu Kaljustel oli lava taga laskekomando, kes oleks kohe karistanud neid, kes oleks pausi ajal vaid piiksatanud. Seekord õnneks keegi elu ei kaotanud. Kuidas oli see distsipliin võimalik? See oli tingitud sellest, et koor on ühisena olnud aastaid Tõnu Kaljuste juhatuse all.
Programmis oli märgitud, et Arvo Pärti on kõige rohkem ette kantud elavate klassikaliste komponistide seas. Mis tähendab embakumba, kas klassikalise muusika komponistid surevad vara või on Arvo Pärdi looming väga armastatud; kindlasti viimane on õige. Terve kontsert oli pühendatud Arvo Pärdi sügava usulise sisuga teostele. Kindlasti see oli, mis kuulajaid kontserdile tõmbas. Kuigi „Adama itku“ lauldi vene keeles, polnud see kuulajaskonnale miinuseks, sest teema oli tuntud. Pealegi olid sõnad projekteeritud lava tagaseinale inglise keeles. Vaheaja järgi pakuti veel kaks pala. Kui kontsert lõppes, ei tahtnud aplaus dirigendile, orkestrile ja koorile lõppeda. Siis kutsuti Arvo Pärt lavale ja aplaus jätkus veel tugevamini.
Metropoliit Tikhon andis Arvo Pärdile Püha Vladimiri ikooni. Foto: Eleri Everi foto, eleriever.com
Peale kontserti oli E.V. kultuuriministri poolt korraldatud vastuvõtt kõrvalsaalis kutsutud külalistele. Külalisi tervitas E.V. kultuuriminister Urve Tiidus. Aga vastuvõtu korraldas Kirsti Roosmaa Tootell, kaasa arvatud, kes oli uksel, et keegi mittekutsutu ei poeks saali. Õnneks olin ta nimekirjas ERKÜ juhatuse liikmena. Kohtasin vastuvõtul koori liikmeid. Üks neist mäletas mind ajast kui koor oli 14 aastat tagasi Houstonis. Oh, kui mul ka niisugune mälu oleks!
Vastuvõtt oli Arvo Pärdi auks ja tema saavutusi tunnustas St. Vladimiri õigeusu seminari president, Ameerika ja Kanada õigeusu kiriku metropoliit Tikhon. Ta andis Arvo Pärdile Püha Vladimiri ikooni. Samuti andis ta tänuks Eesti Vabariigi toetuse tunnustuseks maali eesti värvidega. Eesti vabariigi nimel võttis selle vastu E.V. suursaadik Marina Kaljurand. Viimaks andis ERKÜ esimees Marju Rink-Abel Ühendriikides elavate eestlaste nimel heliloojale auplaadi, mainides, et Arvo Pärt on teinud meid uhkeks oma rahvusvahelise kuulsuse saanud loominguga.
ERKÜ auplaat tunnustas heliloojat elutöö ja muusikaliste saavutuste eest nii eesti kui inglise keeles.
Arvo Pärt võttis sõna kui rahulik mees ja rääkis südamest. Ta kiitis Tõnu Kaljustet, koori ja orkestrit, kes oskasid nootides ilu elustada. Ta tänas kõiki kontserdil osalejaid, üteldes, et ilma publikuta poleks midagi. See viis mind mõttele, et tänu kuulub hoopis laiemale ringkonnale, sest nii mõnigi pealtkuulaja võis lapsena saada muusikaarmastuse seemne südamesse oma kunagiselt õpetajalt. Au ka nendele.
Tunnustamine on tähtis, sest sellega õhutame andekaid inimesi edasi tegutsema, et rohkem ilu maailma luua.
Kahju oli, et sellel vastuvõtul saime viimast korda kohata E.V. suursaadikut Marina Kaljuranda, kes varsti siirdub tagasi Eestisse. Ta on südamlik inimene, mitte mingi bürokraatlik nukk, nagu neid näeme tihti siin mandril. Loodame, et teda asendav saadik sama rõõmsameelne on.
Olid haruldased 24 tundi. Mulle lõppes õhtu taksosõiduga, mida juhtis sikh, turban peas ja kõik. Tundsin end turvalisena. Tal oli tugev aktsent. Rääkisime India valimiste tulemustest ja et ta käib oma sünnikohas iga kahe aasta järgi. Kas ta on täitsa ameeriklane? Aga siis meenus, et mul on ka aktsent ja käin ka Eestis sama tihti ja mul on janu Eesti kultuuri järgi. Eks oleme vist võrdsed ameeriklased.
Arved Plaks
