A.H. Tammsaare majamuuseum Punasel Lagedal Sotšis. ERR
Pered ja kraam hobuvankritel, rändasid paremat elu ja soojemat kliimat otsinud eestlased 130 aastat tagasi kaksteist nädalat, kuni jõudsid Musta mere äärde. Esimesed onnid ehitati Adlerisse ja sellest sai Mereküla.
Kuna aga mere ääres oli palav, umbne ja niiske, koliti peagi poolesaja kilomeetri kaugusele ja pooleteist kilomeetri kõrgusele mägedesse Punasele Lagedale. Sinna ehitati tared, igaühe juurde rajati vähemalt saja puu ja lugematute marjapõõsastega aiad ning hakati kuivatatud viljade müügiga head raha teenima.
See koht sai Eesti Aiakeseks ning on ametlikult nüüdki Esto-Sadok. Ning osa eestlasi läks veel kõrgemale mäkke, rajades sinna Roosa talu.
Kaukaasias elab koos kümneid rahvaid, aga kunagi sinna jõudnud eestlaste jälg on veel tugev.
Adleri Merekülast sai edasi Merevitsa, siis Adleri Mererajoon, nüüd enne olümpiat ehitati sinna olümplaste jaoks terved suured elurajoonid.
Punase Lageda, mis oli varem saja maja ja poole tuhande elanikuga küla, kus alles kümme aastat tagasi hulkusid ringi sead ja lehmad, ehitati kahe olümpiaeelse aastaga suureks linnaks (muide, jutud sellest, et olümpiaehituse nimel lükati buldooseritega hunnikusse eesti memmede tared, ei vasta tõele).
Sealt lähtusid gondli- ja bussiliinid Sotši olümpia mäealadele, sealhulgas ka endisesse Roosa tallu ehk Roza Khutorisse kelgu, ekstreem- ja mäesuusaaladele.
Krasnaja Poljana ehk Esto-Sadoki peatänav on Estonskaja Street (Eesti tänav – vene keeles), selles nüüd linnaks saanud külas elab endiselt 27 eesti peret, lisaks eestlaste palju juba muude rahvastega segunenud järeltulijaid.
Estonskaja tänaval majas number 35 on Anton Hansen Tammsaare majamuuseum. Kena ekspositsiooniga ja piinlikus korras muuseumi juhatab Diana Gubareva, neiupõlvenimega Orav.
Saab hakkama ka eesti keelega, milles muide laulab peaaegu aktsendita. Ja unistab taas Tallinna laulupeole minekust.
Niisiis lõppes pühapäeval põlistel Kaukaasia eestlaste maadel taliolümpia. Lõppes sportlikus mõttes eestlastele üpris nukralt, sest parimaks jäigi noore iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht ja see polnud alates 2000. aastast igal olümpial medaleid teeninud Eesti jaoks sugugi loodetud tulemus.
Spordiajaloolase Tiit Lääne sõnul ei ole Eesti mitte kunagi ühelgi suve- või taliolümpialt nii kehva tulemusega koju naasnud.
Seis on seda nukram, et lõunanaabrid lätlased, kellest ennast ju sõbralikult aasides ikka paremaks oleme pidanud, võtsid Sotšis aegade suurima saagi, saades kelgutamises, skeletonis ja bobisõidus koguni neli medalit.
Tegelikult tuleb aga Eesti parimaks pidada hoopis ameeriklast. Sest Eesti juurte ja passiga (aga mitte keelega) Warren Cummings Smith sai olümpial slaalomis 27. ja suurslaalomis 45. koha. Erilise kahtluseta on slaalomi 27. koht maailma tippkonkurentsis Smithi elu parim saavutus ja ta jõudis ainsa Eesti esindajana olümpial protokolli esimesse poolde.
Kui eestlastest kellegi kohta veel kiidusõnu lausuda, siis ehk noorte, kahevõistleja Kristjan Ilvese (oli hüpete järel kaheksas, suusarajal siiski ei kestnud), laskesuusataja Johanna Talihärmi (osutus ühel distantsil Eesti parimaks), Triin Tobi (esmakordselt niisugusesse konkurentsi ja nii rasketele mägedele sattunud mäesuusaneiu jõudis erinevalt paljudest rivaalidest finišisse ja ei jäänudki viimaseks) kohta.
Aga päris arusaamatu on näiteks staažikate murdmaasuusatajate (Aivar Rehemaa) ja laskesuusatajate (Roland Lessing, Kadri Lehtla) täielik põrumine. Ja eriti valus on viimasel ajal enamasti Ameerikas treeninud iluuisuneiu Jelena Glebova nõrk esinemine. Euroopa meistrivõistlustel tuli Jelena seitsmendaks, kõik pidi olema parimas korras ja olümpial oli ta ühtäkki iseenda hale vari.
Aga ühe medali Eestiga seotud sportlane Sotši olümpial siiski teenis. Jutt on Narvas sündinud, aga Soomes kasvanud ja Soome koondislasena hokipronksi saanud Leo Komarovist.
Mis veel hokisse ja Soomesse puutub, siis lõi ju Soome turniirilt veerandfinaalis välja peoperemehe Venemaa, kes lootis hokikullaga (hoki on Venemaal üks popimaid spordialasid ja meeldib väga ka president Putinile) mängudele vägeva punkti panna. Väidetavalt taheti oma hokimehi kullata just lõpupeol kogu maailma telesilma ees ja kui venelased soomlastele alla jäid, hakkasime siin Sotšis spekuleerima, et kui Soome sama hooga jätkab, võites poolfinaalis Rootsi ja finaalis kas USA või Kanada, kõlab ju põlistel eestlaste aladel peetud olümpia lõputseremoonial hoopis Soomega praktiliselt samane Eesti hümn!
Sellel spekulatsioonil polnud siiski lastud täide minna, sest esiteks kaotasid soomlased poolfinaalis vanadele sõpradele rootslastele ja teiseks said venelased plaane ümber mängides (kujutate ette Venemaal peetava olümpia viimase hümnina USA või Kanada oma?) hoopis oma kolmikvõidu toonud suusamehi austada.
Venelastele tuleb siiski au anda. Mängudesse mahutati hiiglaslik rahamägi (aga näiteks Adler ja Punase Lageda ja üldse see kant koos teede ja raudteega on tõstetud paar-kolmkümmend aastat tulevikku), kuid toime tuldi ilma kardetud terrori-ekstsesside ja muude suuremate pahandusteta.
Ning täideti ka eesmärk, mis on peaaegu alati mängude korraldaja ees, olgu siis korraldajaks Norra, USA, Hiina, Kanada või keegi teine. Venemaagi soovis kulla- ja medaliarvestuses olümpiat võita ja tegi seda.
Lõpetuseks kolm lühikest tähelepanekut. Üks – need mängud olid mingis mõttes veteranide taassähvatuseks, kui mõelda vaid näiteks mäesuusataja Bode Millerile, hokimees Teemu Selännele ja kõigi aegade edukaimaks taliolümplaseks tõusnud laskesuusataja Ole Einar Björndalenile.
Teiseks – Holland võitis kiiruisutamises kolm neljandikku medaleist, mida võib pidada nii hollandlaste kiituseks kui märgiks kiiruisutamise surmast.
Kolmandaks – ühe suusakulla teeninud poolatar Justyna Kowalczyku suusamäärijad on endiselt eestlased Are Mets ja Peep Koidu ning seega eestlastel Sotšis ikka pisike medalimaik suhu sai.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees Sotšist
