Eesti kirjandus- ja kultuuritegelased valisid lõppenud aasta lemmikraamatud. Meie refereerime neist ainult eesti oma raamatuid. Oma lemmikud valisid Marek Tamm, Jan Kaus, Marju Lepajõe, Re bekka Lotman, Krista Kaer, Kaur Kender, Margus Haav, Tõnu Karjatse, Peeter Sauter, Märt Väljataga, Heli Allik, Silver Kuusik ja Valner Valme. Kirja pani Valner Valme/ERR
Jan Kaus
Armin Kõomägi “Vilma Tammiku viimane surm” (raamatust „Minu Mustamäe“). Üks mu selle aasta ilukirjanduslikke lemmikuid on Kõomäe nukker ja samas helge novell elu piiratusest ning headuse lihtsusest.
Marju Lepajõe
Aasta on olnud märkimisväärselt rikas meisterlikelt ilukirjandustõlgetelt, mis kinnitavad, et nn. suur proosa on ikkagi võimalik ja et meil on tõlkijaid, kes suudavad seda eesti keeles sel moel taasluua, et eesti keel hakkab hingama ja saab tõlkega justkui ühe mõõtme juurde. See teeb otse õnnelikuks.
Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Koostanud Kristiina Ross, Maeve Leivo, Kai Tafenau, Ahti Lohk. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus.
Eesti Keele Instituut ja Kristiina Ross tegid teoks tõeliselt dekadentliku piibliväljaande – Johannes Gutslaffi 360 aastat arhiivide pimeduses lebanud piiblitõlke esmatrüki. Gutslaff tõlkis sakslasena Piiblit lõunaeesti keelde, milles seni polnud ilmunud ühtegi raamatut, s.t. millel puudus kirjalik vorm, ning kommenteerib lõuna-eesti sõnu ladina ja heebrea keeles. See on uskumatult sarmikas lugemine, mille muudab Gesamtkunstwerk’iks raamatu tüpograafiline vorm: paber, formaat, kirjad, faksiimile kvaliteet, meisterlik kujundus ja kangelaslik küljendus. Lugemisest selle raamatu puhul ei piisa, seda tuleb maitsta kõigi meeltega.
Endel Kõks: vapruse, vabaduse ja rõõmuga. Koostanud Tiiu Talvistu.
Tartu Kunstimuuseumi koguteos Endel Kõksist veenab aga selles, et Eesti teadlased üldse peaksid Tartu kunstiteadlastest järjekindlalt eeskuju võtma: pisike rühm uurijaid, enamasti Tiiu Talvistu eestvedamisel, suudab iga aasta või üle aasta kokku panna mahuka monograafilise koguteose järjekordse kunstniku kohta. Näiteks eesti kirjanike kohta küll nii jõudsat monograafiliste biograafiate lisandumist ei näe. Kõksi dünaamiline isiksus ja originaalsus kunstis on inspireerinud selle raamatu autoreid haaravateks kirjutisteks, aga tahaks esile tõsta, et Tartu Kunstimuuseum peab väga lugu heast eesti keele stiilist. Seda joont on hoitud märgatavalt juba aastaid.
Kaur Kender
Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn” – tehniliselt lugesin seda juba 2012 detsembris. Kuid siiski on see minu top 2013 raamat. Olen lugenud 5 korda. Tõsine sündmus eesti kirjanduses. Enne seda romaani on eesti keeles katsetatud romaanide kirjutamist. See raamat aga õnnestub esimesena. Palju õnne kultuurkeeleks saamise puhul ühelt poolt. Teisalt loob ta täiesti uue žanri. Fantastiline realism, määratles selle Jaak Tomberg. Selle raamatu seedimisega läheb kultuurimonopolil veidi aega. Väga võimalik, et kultuurimonopol hukkub selle käigus. See on liiga suur tükk, et seda alla neelata. Vaata, kuidas põsed on punnis ja piiksugi ei tule. Siiani kumiseb mu peas see sõna, mida mõtlesin raamatut sulgedes: VEEL!
Olavi Ruitlane, Herkki Erich Merila “Eesti edulood”. Väga kõva ülevaade kogu Ruitlase luulest, hea filega Herkki pildid. Sidumine, mis piltidel tundub praegu tagantjärele loogiliselt osutavat teipimisele. Aga kui ilma naljata, siis väga kõva mix. Olavi on üks viimane originaalseid vägevaid riime tegevaid luuletajaid Eestis. Sekka siis võro kiilt. Ja Herkki urban, üksindus, stiilsus seal kõrval. Terviklik ja kõva asi.
Märt Väljataga
Luulest jättis kõige sügavama mulje Maarja Kangro saturniline “Must tomat”. Romaanidest on huvitav Robert Kurvitza “Püha ja õudne lõhn” (tõsi, see on mul lõpetamata). Esseistikast on tähtis saavutus Valdur Mikita “Lingvistiline mets”.
Krista Kaer
Andrus Kivirähk “Maailma lõppu”. Mõnusalt kulgev raamat, mille võib vahepeal rahulikult kõrvale panna ja siis mõne aja pärast jälle kätte võtta. Aga pooleli ei saa jätta.
Heli Allik
Jüri Valge, “Kas siis selle maa keel…?” LR. Eesti keel on põhjatu, kaevakem mõnuga selle leksikoloogilistes võimalustes, kaardistagem selle grammatilisi meandreid.
Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”. Grenader. Metsik raamat. Juurde lugeda kindlasti ka Hasso Krulli arvustust “Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku”, “Vikerkaar” 10-11, 2013. Haiguste ravi garanteeritud kõigile, kellele sõnad kui sellised on võinud haiget teha. Hulk huvitavaid teadmisi keelest pealekauba.
Marek Tamm
Tänavune proosaaasta on olnud ootamatult hillitsetud, nii et kui Andrus Kivirähk kõrvale jätta, siis on pidanud sisuliselt kõik kastanid tulest tooma eestivene autorid. Mõistagi ei saa mööda vaadata Andrei Ivanovi uuest romaanist “Harbini ööliblikad” (tlk. Veronika Einberg)
Sveta Grigorjeva, “Kes kardab Sveta Grigorjevat?” [Tartu]: Värske Rõhk.
Mäletan, et kui Sveta Grigorjeva esimesed luuletused laekusid Vikerkaare toimetusse, siis olin täitsa vaimustuses; sellise häälega polnud eesti luules veel keegi kõnelenud ega sellist omailma lugejatega jaganud – see mõjus kui sõõm värsket õhku. Olles nüüd ta esimese luulekogu läbi lugenud tunnen küll juba esimest küllastust ja loodan endamisi, et ta suudab veel muutuda ja teiseneda, et mitte ühte laadi kinni jääda. Igal juhul on aga selge, et kui Sveta Grigorjevat ei oleks, tuleks ta ruttu välja mõelda.
Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”.
Tõeliselt vaimukas ja algupärane esseeraamat Eesti “metsikust mõtlemisest”, mis kipub küll ehk kohati kinnismõttelisusse kinni jooksma. See on omalaadi uue sajandi “Hõbevalge” – vastne katse süstida usku Eesti iidsusesse ja erilisusse, joonistada välja meie oma Sonderweg. Tõsi, nii nagu “Hõbevalge”, nii saab ka “Metsiku lingvistika” puhul nautida ennekõike leidlikke kujundeid, veenvaid argumente leiab siit mõnevõrra vähem. Kuid lugemiselamus on garanteeritud.
“Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost”. Koostanud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru Kunstimuuseum
Eestlaste ajalookäsitus on traditsiooniliselt tekstikeskne, seda nii kõige avaramas mõttes – meie ajalookultuuris on kõige suuremat rolli etendanud pigem kirjanduslikud tekstid –, kui ka kitsamas mõttes – Eesti ajalugu on tavaliselt uuritud kirjalike allikate põhjal ja pilte on pigem peljatud või delegeeritud kunstiajaloolastele. See tõeliselt stiilne album on esimene ulatuslikum katse lõimida ajaloopildid Eesti ajalookäsitusse, pakkudes ühtede kaante vahel analüüsitud äratrüki Fr. L. von Maydelli (1785–1846) pildialbumist “Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemereprovintside ajaloost”. Maydelli album oli esimene katse esitada Baltimaade varasemast ajaloost visuaalne tõlgendus ja selle mõju hilisemale ajaloolisele pildikultuurile on ütlemata suur. Mahukas raamat on kollektiivne meistritöö, kus Maydelli pildid on leidnud põhjalikku ja leidlikku seletamist ja tõlgendamist.
Rebekka Lotman
Juhan Liiv, “Lumi tuiskab, mina laulan”. Jüri Talveti koostatud Liivi seni põhjalikem koondkogu, kus on ka raamatuis, aga samuti üldse trükis seni avaldamata tekste. Lausa vältimatu eesti luule raamat, eriti Talveti mulluse Liivi-monograafia kõrvale, mis Liivi luuletajana 21. sajandisse toob.
“Keskaja kirjanduse antoloogia”, koostanud Marek Tamm. Põhjalikult kommenteeritud ja sisse juhatatud tõlked 5.-14. sajandist, millest suur osa ilmub esmakordselt. Kohustuslik nii kirjandus- kui ajaloohuvilistele, ses mõttes aasta kirjandussündmus.
Juba ajakirjades ilmunud luuletuste eest TLÜ kirjanduspreemia pälvinud Sveta Grigorjeva debüütkogu “kes kardab sveta grigorjevat?” – tihe tekst ja vägev sõna. On pungilik hoiak, mis samas ei võta end liiga tõsiselt. Ühesõnaga täpselt minu veregrupp.
Katrin Väli “ktrn” – teisel tasandil intensiivne kogu. Abstraktne, assotsiatiivne tekst, mis avab uusi kanaleid, kinnitudes tugevalt olemasolevasse, keelde, kirjandusse, ellu.
Peeter Sauter
Madis Kõiv “Uudisjutte”. Tihedad, kaasaviivad tekstid, mille metafüüsikasse kalduv pool on haarav ja mõjub usutavalt nagu parimas sarnases maailmakirjanduses, mida olen lugenud. Lugemine tahab kohati tiba tööd ja vaeva (sest Kõiv ei soovi olla liiglihtne või lihtsustav ja lugejale vastu tulla) – tasu lugejale on aga suur.
Paavo Matsini ja Jüri Mildebergi “Baer”. Pöörane ja pentsik ja üliveenev poeemike. Pange tähele – paremat sorti poeemi lugemine ei pea olema tüütus, seda võib lugeda nagu anekdooti. Ajab naerma õige hea hulk kordi. Ülbe ja üleannetu ilma kedagi solvamata. Mängib ajastureaaliatega muretult ja elegantselt pingpongi.
Doris Kareva ja Jürgen Rooste “Elutants”. Püüdsin lugedes mõistatada, kes millise luuletuse kirjutas. Oma arust sain tihti pihta. Hiljem Jürgen valgustas mind ja mõistsin, et olin tihti eksinud. Ja mina arvasin, et võin nii Dorise kui Jürgeni teksti alati eksimatult ära tunda! Aga veelgi enam, peagi olime sealmaal, et Jürgen vaatas luuletusi ja ei mäletanud, ei suutnud ise öelda, milline on tema ja milline Doris Kareva kirjutatud.
Tõnu Karjatse
Jaan Ruus “Eesti filmi täheatlas” – Eesti filmikriitika „grand old man’i“ kauaoodatud ja seni ainus intervjuudekogu, millest on palju õppida ka noorematel kriitikutel, ajakirjanikel. Pealegi on see oluline dokument ühe meie filmiajaloo etapi jäädvustamisel.
Kätlin Kaldmaa “Islandil ei ole liblikaid” – Eesti kirjaniku Islandi romaan, mis kuulub nii eesti kui ka islandi kultuuriruumi. Vormikatsetustega püüab Kaldmaa murda läbi romaani tavapärasest graafilisest jaotusest ja tuua sellesse reaalset aega.
Maarja Kangro „Must tomat“ – oodatud luulekogu väljakutsuvalt terava sulega autorilt.
Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn” – aasta köitvaim debüüt. Võlub postapokalüptilise atmosfääriga, kuhu sulavad segi paisatud ajad ja väänatud aga äratuntav tänapäeva reaalsus. Krimimüsteeriumi vormi valatud poeetiline narratiiv ajast ja mälust.
Margus Haav
Andrus Kivirähk «Maailma otsas» (Eesti Keele Sihtasutus)
Kui varem on Kivirähk keeranud groteskil mitu tiiru üle võlli, siis sedakorda tundub, et tema eesmärk on lugejat sündmustevaesuse ja rutiini toimel omamoodi transsi viia. Ja tõesti: monotoonsus hakkab tööle! Kuidagi märkamatult saab argireaalsusest maagiline reaalsus. Selle kujutamiseks on tõepoolest vaja meistrikätt. Igal juhul on see äärmiselt eluline raamat rahulikest inimestest, kes on kummalised oma tavalisuses ja tavalised oma kummalisuses. Ning tegelikult juhtub igal leheküljel midagi.
Valdur Mikita – «Lingvistiline mets» (Grenader)
Semiootikadoktorist kirjaniku Valdur Mikita teos on sülem inspireerivaid ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. Kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Mets on mõnes mõttes teadvuse mudel. Mikitale meeldib mõte, et Eestis on midagi, mis akumuleerib perifeeriat. Aga perifeeria — see teadagi on elu.
Silver Kuusik
Ene Hion “Valdo Pant – aastaid hiljem” (Maagiline Ruum). Kes meist ei teaks Valdo Panti? Legendaarne tele- ja raadiomees, kelle hääl ja mõnedki saated meenuvad eestlastele kas või une pealt. Palju me aga teame Valdo Pandist? Ilmselt mitte kuigi palju. Ene Hion avab selle maailma ja tutvustab vägagi värvikalt, missugune mees Pant oli ning kuidas sündisid tema surematud saated. Lisaks teeb autor hästi käegakatsutavaks kodumaise ringhäälingu hiilgeaja ja kujunemisloo, tuues välja ajastule omaseid nüansse ja eripärasid ning sidudes selle kõik Valdo Pandi isiku ümber. See on lugu legendist, kes ohverdas geniaalsuse elule, sattudes saatuse neelavasse keerisesse.
A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus I” (audioraamat), loeb Meelis Kompus. A. H. Tammsaare muuseum. “Tõde ja õigus” kuulub vaieldamatult aegumatute šedöövrite hulka ja minu meelest on tegemist justkui eestlaste argielu piibliga – peegeldab ta ju ilmekalt meie igapäevase elu võlusid ja valusid, valikuid, võite ja eksimusi, pakkudes seda kõike tammsaarelikult hea sõnakasutusega. Kui tavaliselt raamatuid loetakse, siis vahelduseks on põnev ka kuulata. Meelis Kompus on lugenud “Tõe ja õiguse” sisse ülinauditaval viisil, tuues häälega välja nüansse, mis ehk lugedes võiks paljuski pisut varju jääda.
Toivo Tootsen “Hardi Tiidus. Vana Hõbe”. Maagiline Ruum. Lugu legendist, kes elab muheledes edasi rahva mälus ja teadvuses. Toivo Tootsen on suutnud teha Hardi Tiiduse loo hästi koduseks ja hõlpsasti haaratavaks. See raamat joonistab sõna otseses mõttes pildi Hardi Tiidusest kogu tema hiilguses. Loomulikult saab ka põhjaliku ülevaate tema saavutustest ja ammendumatust tarkusepagasist. Lugu on kirjutatud nii soojalt ja inimlikult, et tekib tunne, justkui seisaks Vana Hõbe isiklikult lugeja kõrval ja muheleks.
Jaak Juske “Lood unustatud Tallinnast”. Pegasus. Jaak Juske ajalookirg on ajaloohuvilistele juba interneti avarustest ilmselt tuttav. Küll aga on selle raamatu kaante vahele koondatud põnevamad lood Eestimaa pealinnast ning selle kujunemisest ja kasvamisest. Jaak Juskel on tõeline oskus jutustada ajalugu paeluvalt. See on justkui kaks võitu – lugemisnauding sümbioosis õppimise ja uute teadmistega. Erilist väärtust annavad kogu loole haruldased kaadrid paikadest, mis on praeguseks ehk tundmatuseni muutunud. Lugedes tekib mõte, et peaks ehk isegi aktiivsemalt linna üles pildistama, sest ajahammas pureb üsna halastamatult, muutes ümbruskonda tundmatuseni. Ka täna tehtud kaadrid muutuvad ju kunagi piltideks unustatud Tallinnast.
Mart Sander “Lugusid suurtest heliloojatest”. Pilgrim. See on maiuspala kõikidele neile, keda paelub muusika lugu ja see, kuidas sündisid igihaljad heliteosed. Mart Sander on tabanud viisi, kuidas kirjutada lühidalt, kuid samas informatiivselt ja haaravalt olulisimad faktid ja lood heliloojatest, kelle peale ajahammas ei hakka. Seejuures on tegemist raamatuga, mis kujutab legendaarseid heliloojaid lihast ja luust inimestena – võlude kõrvalt ei puudu inimlikud valud.
Valner Valme
Rein Raud “Mis on kultuur?”. Tallinna Ülikooli kirjastus.
Ajal, mil laiem üldsus tänu Sirbi juhtumile (ja ehk ka EHI humanitaarkonverentsile, tuleb idealistlikult mõelda) jälle aru sai, et kultuur peab olema, tulebki taas lahti võtta ja uuesti kokku panna mõiste “kultuur”. Peaks olema kohustuslik ka mittehumanitaaridele igal astmel.
VES/kultuur.err.ee
