Siinkirjutajal oli hea võimalus suurt osa Rahvuskongressi huvitavatest ettekannetest kuulata, kuid võistleva ajatabeli tõttu jäi osavõtt lõpuosast paraku ära, kuna olin lubanud minna Akadeemilisele Lõunasöögile. Mis põnevast arutelust nii puudu jäi, õnnestus mul järgi teha samal õhtul paari arutlusega, oluliselt just kultuuriminister Rein Langiga, kelle Kongressil avaldatud arvamustega mitmed osavõtjad rahule ei jäänud.
Marju Rink-Abel oli esitanud ÜEKN’I pöördumise Eesti Vabariigi valitsuse, presidendi ja Riigikogu poole piirilepingu sõlmimise ja selle ratifitseerimise kohta. Olles küsitlenud, miks seda piirilepingut vaja on ja kas me loobume paljust midagi vastu saamata, soovitas pöördumine tungivalt valitsuse poolt heaks kiidetud piirilepingu paremat ja laiemat tutvustamist ning selgitamist rahvale enne selle allkirjastamist ja ratifitseerimist selleks, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud saaksid võimaluse oma arvamust avaldada. Hiljem oli selgelt välja öeldud, et “sellise ülitähtsa küsimuse otsustamisel on vaja arvestada Eesti rahva seisukohaga”.
Meie jutuajamisel seletas minister Lang, et vajame piirilepet selleks, et vältida NATO ja Venemaa lennukite võimalikku kokkupõrget mere kohal Eesti idapiiri lähedal, sest seal on ühe kolmnurkse ala kuuluvus fikseerimata. Samuti rõhutas ta piiri selgelt väljaehitamise vajadust. Ta lisas, et kui leping on olemas, siis saab lihtsamalt pisidetaile korraldada, seda ka Narva veehoidla suhtes, üks minu muredest. Minister Lang nõustus, et selgitavat informatsiooni võinuks olla rohkem ja kurvastas, et kuna valitsusel ei ole oma häälekandjat, siis oleneb rahva informeerimine suurel määral meediast, mida valitsus ei saa mõjutada. Kõige valusam punkt aga oli tema seisukoht, et rahva arvamuse küsimist või referendumit, välislepingute puhul, keelab E.V. Põhiseadus ja et meil oleks vaja Põhiseaduse muutmist enne, kui seda teha saame. Niisiis, kindlasti mitte! Minister Lang arvas, et pöördumise autorid olid seda küsimust ehk teadmata ignoreerinud ja nii puudus pöördumise sellel osal õiguslik alus.
Kõhklesin selles väga, kuid nõustusin, et lepingut, mille iga koma ja punkt on pandud õigele kohale, ehk tõesti ei tohi rahvahääletusele panna, aga midagi ei saa takistada vaitsust lepingu teemalt tõusvate põhimõtete kohta rahva arvamist küsida. Ka seda pidas minister ebaõigeks. Kuna Põhiseaduse teksti ei olnud meil käepä-rast, jäigi asi lahtiseks.
Kodus leidsin riiulilt küll 1938. aasta Põhiseaduse, aga mitte viimast. Hiljuti leidsin selle “veebist” ja vaatasin läbi välislepingute osa. Keeldu ei leidnud kuskilt, küll oli selgelt öeldud, et välislepingute ratifitseerimine on Riigikogu ülesanne. Kas saab seda keeluna tõlgitseda? Võibolla tõesti. Jään aga oma veendumuse juurde, et rahva arvamuse küsimine ei ole Põhiseadusega kuidagi konfliktis. Nii ei ole ÜEKN’i pöördumine kuidagi ilma õigusliku aluseta! Põhiseadus ütleb ka selgelt, et Eesti riigipiir on määratud Tartu Rahulepingus. Piiri muutmise võimalus on ette nähtud.
Meie jutust selgus veel, et leping on täpselt sama kui 2005. aasta tekst ühe lause lisamisega, mis olevat meile kasulik. Aga tuli ka välja, et viide Tartu Rahulepingule, mis oli 2005. aastal Riigikogu ratifitseerimise tingimuseks, jääb seekord välja! Seda kõikide Riigikogus esindatud erakondade nõusolekul, nagu olevat väitnud Riigikogu liige Imre Sooäär Kongressil. Kurb, aga küllap tõsi!
Siin tooksin väikese võrdluse Kanadast. “Meech Lake Accord”, mis pidi liitma Quebec’i provintsi Kanada Londonist “koju toodud” Põhiseadusega läks rahvahääletusele 1980-date lõpus. See oli ainus referendum minu 60 aasta Kanadas elamise jooksul. Kõik parteid eranditult ja kõik kümme tolleaegset provintsivalitsust olid nõus ja soovitasid tungivalt lepingu vastuvõtmist. Tulemus oli aga EI, ja tänaseni ei kehti Kanada Põhiseadus täiel määral Quebecis.
Huvitav on lõpetuseks märkida, et Eesti Vabariigi valitsuses ei ole sel teemal üksmeelt. Põllumajandusminister Seeder on kirjutanud veenvaid artikleid, tuues esile nii poolt kui vastuargumente ja võimaluste ärakinkimist väga vähese eest. Ka endine Haridusminister Lukas, praegune Eesti Rahva Muuseumi direktor, kes pidas ka ettekande Rahvuskongressil, on lepingu jõustumise vastu.
Olev Träss
