Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel kiitis valitsus riigipiiri lepingu ja merealade piiritlemise lepingu eelnõu heaks, lähtudes riikliku järjepidevuse põhimõttest. Valitsus tugines otsust tehes ka õiguskantsleri seisukohale, mille järgi on Eesti põhiseadusest tulenev riikliku järjepidevuse põhimõte kaitstud. Parlamendi väliskomisjon kiitis piirilepped heaks 14. mail.
Välisminister Urmas Paet ütles valitsuse pressikonverentsil, et piirilepingute protsess on kestnud alates 1992. aastast ning selle 21 aasta jooksul on Eesti poolt nii eelnõu, piirijoone kulgemise kui muude aspektidega tegelenud sadu eksperte riigiametitest, ministeeriumidest, riigikogust ja valitsusest.
«Lugu piirilepingutega ei hakka mitte täna ega alanud eile, vaid kõik need küsimused on selle pika aja jooksul läbi töötatud,» lausus ta.
Tema sõnul on lepingutega seoses esitatud mitmeid arusaamatuid väiteid muu hulgas näiteks merealadest loobumise kohta. «Eesti ja Ve-nemaa vahel pole kunagi varem merepiiri olnud. Merepiiri leppes on merepiir Eesti ja Venemaa vahel tehtud nii, nagu ette näeb ÜRO mereõiguse konventsioon ehk keskjoonel, võrdses kauguses mõlema poole konkreetsetest rannikupunktidest. Nii et jutt sellest, et kuskil kellelegi on midagi loovutatud, ei vasta absoluutselt tõele,» väitis Paet.
Merepiiri ja mööda Narva jõge kulgeva piiri kohta esitas 21. mail Urmas Paetile järelpärimise riigikogu liige Juku-Kalle Raid. Järelpäri-mises on kirjas, et Vene NFSV tõmbas ühepoolselt merepiiri 1980ndate lõpul. Riigikogulane Raid palub selgitust, miks Narva lahel jookseb plaanitav piir mööda joont, mis on sellest märksa lühem ja vähendab Eesti mereterritooriumit ca 1000 km2 võrra. Millise otsuse alusel merepiir Eesti kaldale lähemale nihutati? Raidi väitel on ta seda juba korra pärinud, ent paraku ei saanud asjassepuutuvat vastust.
Raidi järelpärimises on kokku 19 küsimust, enamus neist keskendub Eesti ja Venemaa vaheliste hüdroressursside jagamisele.
“Meil on oma hüdroressursile rahvusvahelise hea tava järgi õigus ja seda küsida pole mingi häbiasi. Eesti suurim potentsiaalne hüdro-võimsus asub Narva jõel, mida me ei kasuta/ei saa kasutada. Üldine rahvusvaheline tava on, et riigid jagavad piirijõgedel olevaid hüdro-võimsusi lähtuvalt veehaarde proportsioonidest. Narva veehoidla veest pärineb 1/3 Eesti jõgede valgalalt, mistõttu peaks 1/3 hüdrovõimsustest kuuluma Narva jõel Eestile. Ivangorodi hüdrojaama hüdrovõimsus on um-bes 150 MW ümber. Seega Eestil võiks olla ca 50 MW hüdrovõimsust Narva jõel.”
Siit lähtuvalt küsib Raid, kas Eesti pool on eelmainitud probleemi läbirääkimistel tõstatanud ja kui seda tehtud pole, siis miks?
Edasi käsitletakse järelpärimises mööda Narva jõge jooksvat piiri: “Teatavasti jookseb planeeritav Eesti-Vene piir täpselt Narva jõe veehoidla keskkohta. Ometi on veehoidlal ka 11 lüüsi, mille avamise ja sulgemise võimalus kuulub vaid Vene poolele, kuna vastav sõlmjaam asub Ivangorodis. See tähendab omakorda, et Eesti poolel puudub lüüside kasutamise üle sisuliselt igasugune kontroll. Nii on Vene poolel neid võimalik igal neile sobival hetkel avada. Eesti energeetiline julgeolekuanalüüs räägib meile aga, et kui Narva veehoidla veetaset langetada kasvõi pool meetrit, jäävad mõlemad meie soojuselektrijaamad (Narva ja Balti) ilma jahutusveeta. Siit lähtuvalt, kas läbirääkimisi ette valmistades ja nende käigus on üldse tõsise energeetilise julgeoleku riskiga arvestatud? Kas mõni praegune või tulevane lepingu lisa reguleerib lüüside kasutamist Narva jõe veehoidlal,” küsib Raid.
Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder jäi valitsuse istungil Eesti-Vene piirilepingute arutelul eriarvamusele.
Valitsuse meedianõuniku Liina Kersna teatel leidis Seeder, et sellises sõnastuses piirilepingute sõlmimine ei vasta Eesti huvidele ning lepingute eelnõude käsitlemine valitsuse istungil kiireloomulisena ei ole põhjendatud.
«Mina olen jätkuvalt arvamusel, et vale on lähtuda ainult hetkepoliitilisest reaalsusest või lühiajalisest pragmaatilisest perspektiivist. Peame vaatama väga kaugele ning selles kontekstis ei ole Tartu rahulepingu tükeldamine, ENSV piirist lähtumine ning 2005. aastal ratifitseerimise seaduse preambulast taganemine õige,» märkis Seeder aprillis Postimehes avaldatud arvamusloos.
Eesti-Vene piirilepingute protsessiga kiirustamist kritiseerisid ka Riigikogus esindamata Eestimaa Rohelised, kahtlustades selle taga varjatud huve ja kokkuleppeid.
Roheliste hinnangul tuleb piirilepped allkirjastada alles siis, kui Eestile olulised piiriga seotud küsimused on õiglaselt ja heanaaberlikult lahendatud. Eriti oluliseks peab erakond õiglast ressursijagamist nii Narva jõe hüdroenergia kui merealade osas, teatas partei.
Samuti pole riigipiiri leppega rahul riigikogus esindamata Konservatiivne Rahvaerakond, kes nimetas seda loovutuslikuks ja leidis, et see on põhiseadusega vastuolus. «Teiseks, isegi kui kõik neli kartellierakonda riigikogus pooldavad põhiseaduse rikkumist või kiirkorras muutmist, pole neil selleks õigust ega mandaati,» teatas erakonna esimees Mart Helme.
Partei hinnangul peaks parlament võtma aja maha ja leidma sobiliku aja mõnel valimispäeval, et korraldada põhiseaduse muutmise üle rahvahääletus, mis võimaldaks sõlmida Venemaaga piirilepped oma põhiseaduse ja järjepidevusega vastuollu minemata.
«Kui meie parlamendipoliitikud on nii veendunud, et praegu saavutatud tulemus on Eesti rahvuslikes huvides ja väga hea, siis peavad nad olema võimelised ka rahvast selles veenma. Esialgu on nad veennud ainult iseennast,» lisas Helme.
VES/Postimees
