Viimase aastakümne jooksul on palju muutunud. Eesti on valinud poole, saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, mis on eriti tähtis, sest sovetiaeg on muutnud palju Eesti rahvuslikku koostist. Venemaa on asustus-kolonistide kaudu loonud sillapea, mille esindajad ei taha leppida härrasrahva staatuse kaotamisega. Eesti pealinn on nagu neid toetav omaette vürstiriik, mille suurvürst ei osale kunagi 24. veebruari tähistamisel ja loeb Euroopa Liiduga liitumist endale traagiliseks.
Aastasadade jooksul võõrvõimu all on Eesti ala saanud palju sisserändajaid. Enamasti linnadesse, aga ka maapiirkondades. Kompaktsemalt ja vanimalt lääneranna rootslased, hiljem Peipsi-äärsed vanausulised venelased. Eesti Vabariik loodi rahvusriigina, 1934. aastal oli eestlasi 88,2 %, suurim vähemus venelased – 8,2 %.
Sakslasi oli 1,5 %, teisi üksikult alla ühe protsendi. Tsaarivõim piirdus vene keele pealesundimisega, palju konsekventsemad olid aga selle järglased. Kollaborantide abil viidi läbi eesti rahva paremiku likvideerimine ja tühiku täitmine asustuskolonistidega, vene keelt rääkivate nõukogude inimestega. Tulemust näeb rahvaloendusel 1989. aastal: eestlasi 61,5 %, venelasi koos ukrainlaste ja valgevenelastega 35,2 %. Rõhuva enamuse oma rahvastikust on Eesti kaotanud venelaste tõttu.
Pärast taasvabanemist lahkus osa importrahvast, nii et nende osatähtsus on kahanenud umbes veerandile, kuigi propagandas räägitakse veel kolmandikust. Aga isegi militaarpensionärid ei tahtnud minna tagasi suurele kodumaale, mille eest nad olid võidelnud. Asjatult kutsus Moskva, vähe tulemusi andis meelitamine elamutega, need müüdi pigem maha. Venemaa andis pealegi oma kaasmaalastele Balti riikides eristaatuse. Teistes välisriikides said N. Liidu kodanikud automaatselt vene kodakondsuse, siin nõudis Moskva – ja nõuab veelgi – neile kohalikku kodakondsust, mida on ka algusest peale toetanud kodakondsuse nullvarianti eelistav suurim opositsioonipartei Keskerakond. Vahepeal on suur osa siiski võtnud vene kodakondsuse. Eestis elab praegu üle 100 000 ametliku Venemaa kodaniku. Peale nende on jäänud suur grupp nn hallipassimehi, kes tegelikult pole kodakondsusetud, aga kellele Moskva nõuab eesti kodakondsust ilma selle saavutamiseks vajalike nõuete täitmiseta. Nende hulka kuulub eesti keele oskus, mis on valmistanud ja valmistab jätkuvalt tõsiseid probleeme, kuna kohalike venelaste esindajad nõuavad venekeelseid riigikoole, seega selle keele tunnustamist teiseks riigikeeleks.
Sergei Ivanov, Tallinna ülikooli riigiteaduste doktorant, kirjutas hiljuti ”klaaslaest”, et on liiga vähe venelasi riigiteenistuses (Sirp 18.01.). Ta mainib, et siseministeeriumi ametnikkonnas oli otse enne taasiseseisvumist mitte-eestlastest ametnikke umbes kolmandik, aga nüüdseks on see kahanenud 2-3 protsendini, teistes on 4 protsendi ringis. Kuidas saab võrrelda võõrvõimu perioodi ametnikkonda praegusega? Isegi teadlane peaks teadma, et ei saanud ju samal kombel jätkata! Sama kehtib tema võrdluse kohta Rootsi, Taani ja Hollandiga, kus on rohkem välismaa taustaga riigiametnikke. Võrdleb jälle võrreldamatut! Neis riikides pole suurt naaberriigi vähemust, kes nõuab oma keelt riigikeeleks. Kõik eelmised vallutajad nägid küll Eestit oma riigi osana, aga ei katsunud seda ala enda rahvaga nii tugevalt koloniseerida.
Rahvusküsimus jääb suurimaks probleemiks Eesti Vabariigi teel 100. aastapäeva poole. Sellega seoses on tähtis eesti keele säilitamine – ka teaduskeelena. Loomulikult on praegu inglise keel rahvusvahelise suhtluse põhikeeleks, aga selle kaudu ei tohiks nivelleerida eesti keele omapära, selle erinevate nüanssidega.
Järgmise viie aasta jooksul on ette näha muudatusi poliitilisel maastikul. Loomuliku arengu tulemusena on oodata isikute vahetust suurimate parteide eesotsas. Palju oleneb sellest, kas uued parteiliidrid on vanade poolt välja õpetatud poliitbroilerid või iseseisva mõtlemisega taasvabanenud Eesti Vabariigi kasvandikud. Jääb aga probleem venelaste ja Venemaa suhtes. Siin pole oodata erilist abi ega arusaamist lääne liitlasriikide poolt. Iga riik kaitseb esmajärjekorras oma huve ning palju oleneb nende enda vahekorrast Venemaaga. Peasiht on konfliktide vältimine, mis aga ajalooliste kogemuste põhjal võib eriti väikerahvastele minna kalliks maksma.
Moodsas kübertehnikaga maailmas kasutatakse ka teisi vahendeid mõjuvõimu laiendamiseks ja kehtestamiseks. Propagandaga saab mõjutada üha laiemaid rahvamasse, majanduslike meetmetega kindlustada positsioone naabermaades. Igal juhul nõuab tulevik ka Eestilt tugevat panust, mille tulemused sõltuvad suurelt osalt maailma arengust. Eesti ja eestlased on palju kannatanud, aga on ka õnne olnud – olgu seda edaspidigi!
Vello Helk
