Laiahaardeliselt analüüsib Eesti Ajalugu II probleeme luuletaja ja esseist Hasso Krull (”Armas Ajalugu. Suur Litootes ja vabadus-võitluse muster”, Sirp 25.01.). Ta leiab, et teose taga on teatav ideoloogiline kiasm: ajaloolased on küll kunagi rahvusliku identiteedi loonud, aga nad ei pruugi seda enam teha; nüüdne ajalookirjutus ei pane rahvuslikule identiteedile rõhku, aga võib sellele siiski tuge pakkuda. Kangelasliku vabadusvõitluse asemele on tulnud õilis ristisõda ja need, kes veel uuele võimule vastu punnivad, on nagu rumalad lapsed. Kõige tähtsam sõnum paistab olevat teatav litootes: meil ei läinudki nii halvasti, tagajärgede üle ei saa ju kurta, praegu pole viga midagi. See uus litootes on asendanud varasema hüperbooli: me kaotasime kõik, aga vabadusiha jäi hõõguma otsekui tuli tuha all, kuni puhkes iseseisvuse leek.
Ta esitab küsimuse: kas ajalool on mandaat, et esindada tänapäeva inimeste huvisid ja tänapäeva üle otsustada? Anti Selart paistab selle suhtes olevat ambivalentsel seisukohal: „Et meie kirjutatud raamatu rõhuasetused ja sõnavara on osalt teistsugused kui paljudes varasemates eesti lugejaskonna ajalookujutelmi kujundanud teostes, ei tähenda, et selles ei võiks näha ühist lugu, mis võib rahvuslikule identiteedile soovi korral tuge pakkuda … Ja tõepoolest, ei ole ajalooteaduse asi kellelegi rahvuslikku identiteeti otsesõnu luua või ette kirjutada. Eestlasist autorite kaudu on see ju meie tekstis lõppkokkuvõttes ikka peidus.” See kaksipidine hoiak tuleneb tõsiasjast, et rahvuse mõiste on historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on.
Hasso Krull leiab, et tegemist on teatava hüperboolse identiteedi enam-vähem teadliku lammutamisega, et asendada see litootesliku identiteediga. Tema arvates tähendaks litootes Vabadussõja või Laulva revolutsiooni puhul seda, et me võtaksime kriitilise vaatluse alla sündmused, mida on käsitatud põhjapanevate ja võidukatena. Seevastu muistse vabadusvõitluse ideest loobumine tähendab ühtlasi kaotusest loobumist: tolleaegsete lüüasaamistega pole meil enam midagi asja, sest Eesti Vabariik loodi seitsesada aastat hiljem. Meie ajaloos pole küll kaotusi, aga see-eest on meiega juhtunud palju õnnetusi, üks koledam kui teine. Nii jääks ikkagi alles teatav traumaatiline tuum, igavesti leegitsev kaotusvalu, milleta rahvusriik tavaliselt koos ei püsi.
Ta lõpetab ühe olulise järeldusega Suurest Litootesest. Ajalugu on meile armas ennekõike sellepärast, et on jutustus meie esivanemate elust. Suur Litootes võib selle taustal tähendada kahte asja. Esiteks võiks see juhtida teistsuguse ajalookäsituse juurde, kus me ei imetle esivanemaid mitte nende sõjakuse ja vastupanuvaimu, vaid kangelasliku kaotamisoskuse pärast. Kaotusest sai ajapikku nende võit: nad võtsid üle vallutajate kultuuri, või vähemalt parema osa sellest, ja kui oli saabunud õige aeg, asusid nende järeltulijad ise riiki valitsema – ja need järeltulijad olemegi meie. Ometi võiks Suur Litootes märkida ka hoopis teistsugust ajalootaju: see võiks tähendada soovi samastuda iga hinna eest võitjatega, isegi kui selleks tuleb oma esivanematest lahti öelda. Pealegi, esivanemad ei olnud ju kunagi ühel nõul? Nad ju sõdisid üksteise vastu, olid kord ristirüütlite, siis jälle paganate poolel? Miks siis mitte asuda moraalselt nende poolele, kes võitsid, olgu nad siis kes tahes?
Hasso Krull kinnitab, et kui tuleks esivanemate vahel valida, eelistaks ta neid, kes oskasid paremini kaotada ja valisid kultuurist parima. Ristisõdade romantika ei too meelde midagi head. Ja paganlikest esivanematest lahtiütlemine tähendaks lahtiütlemist ka meie paganlikust kultuurist.
Huvitavad mõtted, mis vahel ärgitavad vastulausele. Kui vaadata Euroopas ringi, siis on paljudel sama tüvega keelemurdeid rääkivate vahel siiski olnud peale lahkhelisid ka kokkukuulusvustunne. Rahvuslus pole vist ainult ajaloolaste leiutis? Ärkamine ei toiminud just tühikust? Hasso Krull juhib ka tähelepanu muljele, nagu oleks olnud rumalus võidelda ristisõdalaste vastu, sest kaotus neile oli vist parim lahendus? Kas polnudki teisi võimalusi?
Hasso Krull leiab, et ei saa tolleaegset kaotust võrrelda Vabadussõja võiduga. Miks mitte? Võideldi tookord paarkümmend aastat, umbes sama kaua kui kestis Eesti Vabariik, mille eksistents ka lõppes kaotusega. Tegelikult võib juba lugeda arvamusi, et kõigist kannatustest ja inimkaotustest hoolimata oli N. Liidu (Venemaa) alla tagasiminek parim lahendus, sest Saksamaa võit oleks tähendanud eestlaste hävingut. Viidatakse sellistele plaanidele, aga unustatakse, et neis oli siiski jäetud koht kollaborantidele, nagu valitses Eestit ka N. Liit. Sovetiajal vaadeldi nagunii Eesti ajutist vabanemist Venemaa kodusõja osana. Eesti uuema ajaloo revisjoni EA II kohaselt takistab vist asjaolu, et need sündmused on liiga värsked.
Vello Helk
