2010. aastal haridusministeeriumi tellitud ning Tartu ja Tallinna ülikooli teadlaste korraldatud uuringu kokkuvõttes jõuti järeldusele, et eesti keele pädevuse tasemelt vastab riiklikus õppekavas kehtestatule kõigest 52 protsenti esmakursuslastest.
Kõige probleemsem oli uuringus tehtud testis harva esinevate sõnade tähenduste seletamine. Küsitud sõnade hulgas olid testis järgmised: lõõskama, võhmale võtma, lüüriline, kõneaine, krõbe, küütlema, varmas, könt, kirgas ja tarmukas. Uuringus on põhilise valukohana nimetatud funktsionaalse keeleoskuse puudujääke. „Testi tulemused juhivad tähelepanu sellele, et sõnatundmise keskmine tase on testi piires hea, kuid on ootamatuid lünki ülioluliste sõnade tundmises, samuti on silmatorkavalt nõrk harvema sõnavara tundmine,” sedastab uuring.
24. märtsil 2010 Eesti Päevalehes ilmunud artiklis leiavad pika staažiga Tallinna reaalkooli kirjanduse õpetaja Piret Järvela ning keelekoolitaja ja Eesti lugemisühingu liige Loone Ots, et laste sõnavara muutub ahtamaks, emakeel vaesemaks ja metafooride kasutamise oskus hääbub, kui sellele piisavalt tähelepanu ei pööra.
Nad kirjutavad artiklis, et koolis on emakeele tundide arv taandunud kahele tunnile nädalas, võõrkeelne maailm pressib aga interneti kaudu järjest jõulisemalt peale. Nii polegi imestada, et ingliskeelne väljend lipsab lausesse nii, et rääkija seda ise ei märkagi. Sama märkamatult hääbub eesti keele rikkus ja väheneb argisuhtluses kasutatavate sõnade arv. Kõige märgatavam muutus on see, et noored ei taju stiiliregistrite vahet, mis on argikeel ja mis on hea eneseväljendus.
Vähikäiku on teinud ka keele kujundlikkus, mis tuleneb vähesest ilukirjanduse lugemusest. „Vanasõnad ja kõnekäänud, mis põlvkond varem olid iseenesestmõistetavalt arusaadavad, neid lapsed enam ei tea,” ütleb Järvela. Näiteks toob ta 8. klassi õpilased, kes ei teadnud, mis on sõlg. Lapsed arvavad, et ütlus „mees kõndis, sepik seljas” tähendab, et mehel oli palju leiba kaasas. 3. klassi laps ei mõista väljendit „verejooks lakkas”, sest ta ei tea sõna „lakkas” tähendust.
Alates 5. eluaastast hakkab laps mõistma metafoorset keelekasutust ja peaks aru saama, et „valvemeeskond oli kõva pähkel” ei tähenda, et tegu on pähklitega ja „sepik seljas” ei tähenda, et leib on seljas, kirjutavad autorid.
Et eesti keele rääkijaid on väga vähe, võib probleemi süvenedes ühel hetkel juba tegutsemiseks hilja olla. Hirmutamine keele kadumisega pole lahendus, pigem tuleks asjatundjate meelest soodustada armastust keele vastu.
Artikli autorid pakuvad välja huvitavaid mõtteid, mis aitaksid lastes tekitada huvi hea keelekasutuse vastu.
– Raamatupoodides võiks olla eraldi avariiul Eesti parimate raamatutega, et lapsevanemal oleks lihtsam neid üles leida. Näiteks võiks sinna paigutada lastekaitse liidu „Hea raamatu” märgi saanud raamatud.
– Prügikoristamise kõrval võiks korraldada ka prügivaba eesti keele kampaania.
– Koolitelevisioon oleks arvestatav meedium, mis võiks olla järelvaadatav ja sisaldada linke huvitavatele aadressidele.
– Interaktiivsed arvutimängud väikelastele hea eesti keele tundmise kohta, mida võiksid koostada noored.
– Koolijärgsed eesti keele ringid.
– Tunnustada lapsi hea keelekasutuse eest.
VES/EPL
