Ülle Ederma
Just jõudsin tagasi Eesti reisilt, mille tegin oma pojatütrega. Kui temalt küsiti, mis talle eriti meeldis, siis ta vastas, et Eesti on ilus ja puhas.
Tõepoolest torkab see kohe silma. Tänavapilt on kena, isegi kui ollakse igapäevases riietuses; tänavad ja ka suured maanteed on puhtad; igal pool on lilli ja rohelist; pargid on ilusad, korrastatud ja puhtad, rääkimata lillepeenardest, mis on hoolega kavandatud.
Seekord tegime automatka Tallinnast eemale, käisime Haapsalus, Pärnus, Viljandis ja Tartus. Igal linnal on oma võlu ja omapära. Haapsalus olime vist ainsad inimesed seal – oli esmaspäev, sellega on muuseumid ja muud turistide vaatamisväärsed kohad kinni. Pealegi, 1. septembril suletakse paljud hotellid ja peamiselt kõik restoranid. Oli aga haruldane vaikus ja luksus pea ainukesena kõndida promenaadil, kus sai istuda Tšaikovski pingil ja vaadata, kuidas üks luigepere tegutses. Oli omapärane päev selles vanas suvituslinnas, vesi oli igal pool ümberringi ja ilusad vanad puumajad, mis hästi korras.
Pärnus, vaatamata vihmahoogudele, kõndisime parkides, eriti ilusad on seal kased oma valgete tüvedega. Millegipärast oli linn täis huvitavatest kividest kujundatud elevantide peresid. Kuulasime Raimond Valgre muusikat tema kuju juures Kuursaali kõrval pargis, kõndisime ilusatel alleedel. Kesklinnas on šarmantsed vanad puumajad ja palju välirestorane, kus tihti sõime. Pärnu jätab suursuguse mulje!
Viljandis oli meil kõige rohkem vihma, aga see eriti ei seganud meid. Kõndisime munakiviteedel üles-alla lossivaremete juurde ja samuti vaatasime kuulsat järve – otsisime asjatult ka paadimeest! Imetlesime vanu kirikuid, jõime kohvi Pärimusmuusika Aidas ja sõime Fellinis, uhkes kohvikus. Oli kena päev. Looduslikult jätab Viljandi eriti ilusa mulje, täis rohelust.
Pärnus oli meil eriline siht minna vaatama monumenti „Puudutus“. Juba eemalt nägime seda omapärast ausammast, koht on haruldaselt õnnestunud selleks. Monumendi püstitamine ja avamine toimus kaks aastat tagasi, aastal 2024. Monumendi autor on skulptor Elo Liiv. Istusime jõe ääres, kui korraga selgest taevast tuli tugev vihmahoog – nii et saime täitsa märjalt varjule joosta, ei olnud ju vihmavarje kaasas. Oli ka plaanitud kokkusaamine Pärnu abilinnapea Ene Tähega. Plaan oli kohtuda monumendi juures. Ta oli lahke, et võttis selleks aega oma tööajast, aga nüüd tundus, et selle vihmaga ei saa see sugugi juhtuda. Imekombel aga just sellel kellaajal läks taevas siniseks ja päike tuli välja! Nii kohtusime ikka monumendi juures, kus pingil oli aega vestelda.
Monument on ilusas kohas, Pärnu jõe ääres, mille ümbrus just hiljuti korrastati. Ausammas on ilus kunstitöö – vaatamisväärsus Pärnus. Just selle jõe pealt lahkusid paadid põgenikega merele. Ene Täht ütles, et on tunda, et inimesed Pärnus on nüüd palju rohkem huvi tundnud põgenemise vastu ja tihti on inimesi näha monumendi juures. Kui me seal istusime, tuli üks ema pojaga, kes suure huviga uuris neid laevu monumendi peal, ja keegi teine tuli veel, kui me lahkusime. See ongi selle monumendi püstitamise siht, et esile tuua ja mälestada seda traagilist sündmust eesti rahvale ja riigile, kui pea 100 000 eestlast oli sunnitud põgenema kommunismi terrori eest, jättes maha kõik, oma kodud ja pered. Tänavu möödus sellest 82 aastat – kuigi paljud, kes ise põgenesid, on juba lahkunud, on tähtis, et neile järgnevad generatsioonid seda kurba saatust ei unustaks.
Ma mäletan viimast päeva enne lahkumist Eestist, olime maal vanavanemate juures. See oli imeline päev, ema ja vanaema olid kogu aeg pisarates, vanaema ikka kallistas mind igal minutil, ise pisarates: „Ülleke, kallike“ – siis ma veel ei teadnud, et põgeneme. Lastele ei räägitud palju, aga oli selge, et midagi kurba on juhtunud. Ja lahkusimegi järgmisel hommikul – oli nagu matuserong, aeglane ja vaikne, ikka pisarates – nii jätsime vanaema väravas lehvitama ja liikusime edasi…
82 aastat tagasi oli külm 21. septembrikuu päev, kui mina ja minu pere lahkusime Eestist. See oli viimane päev, kui suured laevad lahkusid Tallinna sadamast. Rinne oli lähenemas, meie saime ühe Saksa sõjalaeva peale. Kui laev liikuma hakkas, läksid kõik pardale, siis kõlas „Mu isamaa… mu õnn ja rõõm…“ nii sosinal, läbi pisarate, jumalagajätuks! Tallinna siluett vajus silmapiiri taha ja meie liikusime tumeda tuleviku poole. Tallinn langes sellel ööl, 22. septembril 1944. a.
„1940ndatel aastatel, vähem kui 5 aasta jooksul hävis rohkem eestlasi kui kunagi varem Eesti pika ajaloo jooksul,“ nii ütles Iivi Zajedova, ÜEKNi põgenemiskomisjoni eestvedaja. Väike Eesti rahvas on palju kaotanud – mitukümmend tuhat küüditati, sadu hukkus pommitamistel, palju sõjas langenud mehi ja siis pea 100 000 põgenesid. Nii palju kaotusi, perekondade lõhestamist…
Nüüd, 82. põgenemise aastapäeval mõtleme nende kannatuste peale, mida väike Eesti riik on pidanud üle elama. Uskumatu, et Eesti riik ja eesti keel elab edasi ja eesti kultuur ja vaim õitsevad! Seda on tunda igal pool, kus Eestis oled. „Eestlane olla on uhke ja hää“ – Eesti on tõesti armas ja ilus!
Veetsime veel mitu päeva Tartus. Tartu on kultuurikeskus, ülikoolilinn ja minu sünnilinn. On näha palju noori tänavatel ja kohvikutes. Tartus on eriline kodune tunne, mida ei saagi kirjeldada – on küllaltki suur linn, aga on väikelinna atmosfäär. Sugulased võtsid meid soojalt vastu – meenutasime vanu aegu. Väga ilus oli Tartu sümfooniaorkestri hooaja avakontsert Vanemuises. Tartu linnamuuseum oli väga huvitav, seal on tubade kaupa väljapanekuid linnaosadest, pildis ja lindistatult. Mina veetsin tükk aega Tähtvere ajalugu uurides.
Meile jäi veel ainult mõni päev Tallinnas enne kojulendu. Igal pool on tore tuttavate ja sõpradega koos olla – alati jääb ajast puudu. Ilmad olid ilusad ja soojad – ilus päike ja karastav meretuul. Olid ilusad hilissuvepäevad Eestis. Jah, Eesti on tõesti ilus!
site-verification-ok
