Siim Kallase lahkumise puhul taasavaldame temaga 19 aastat tagasi, 28. märtsil 2007. a tehtud intervjuu, kui Kallas kõrge EL ametnikuna külastas New Yorki seoses Euroopa Liidu juubelipidustustega.
Euroopa Komisjoni ase-president Siim Kallas viibis New Yorgis seoses ÜRO-s korraldatud Euroopa Liidu juubelipidustustega. 25. märtsil 2007 möödus 50 aastat Rooma leppe ehk Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutamislepingu allakirjutamisest, mis sai alusdokumendiks Euroopa Liidule. EL poolt pidas ÜRO-s juubelikõne eestlane Siim Kallas – ja kes oleks seda kasvõi 5 aastat tagasi veel võinud ette kujutada!
Siim Kallas kohtus New Yorgi Eesti Majas kohalike eestlastega ning leidis aega ka anda intervjuu Vaba Eesti Sõnale.
Kärt Ulman: Olete siin lisaks juubelipidustustele ka koostööprojekti arendamas ÜRO ja EL vahel. Kuidas võrdleksite neid organisatsioone?
Siim Kallas: Sarnasus on selles, et mõlemad on riikidevahelised koostööorganisatsioonid, neil on liikmesriigid, kes määravad ühenduste poliitikat ja on mingisugune täitevaparaat, mis seda poliitikat ellu viib. Nad on üles ehitatud samadele põhimõtetele, EL alusdokumendi koostamisel lähtuti ÜRO põhikirjast ja ÜRO alusdokumendist.
Põhiline erinevus ei ole aga mitte liikmete arvus (ühel on 192 ja teisel 27 liiget) vaid selles, et EL-s kehtib nn ühenduse meetod (community method). On vastu võetud teatud põhimõttelised suured otsused ning neid otsuseid viivad ellu autonoomsed asutused. EL liikmesriikide koostöö on läinud sügavuti palju kaugemale kui ÜRO koostöö.
Kuna olime siin haldus-alast koostööd arendamas, siis meie vaatevinklist vaadatuna on vahe ka selles, kui palju liikmesriigid sekkuvad täidesaatva asutuse töösse ja siin on ÜRO täidesaatval asutusel olukord palju keerulisem kui EL. Euroopa Komisjon on oma volituste piires suhteliselt autonoomne. Initsiatiiv haldusalaseks koostööks tuli ÜRO poolt ning mõtlesime, et kui juba huvi on, teeme siis ulatuslikuma koostöö vormi ja see on olnud üllatuslikult huvipakkuv ka meie poolele – näha oma haldusküsimusi laiemas kontekstis.
Võtame näiteks asutuste julgeoleku küsimus – siin on ÜRO muidugi palju keerulisemas olukorras, selles on Euroopa Komisjonil neilt palju õppida. Mõnes teises asjas on Komisjon jälle palju kaugemale läinud. Põhiküsimus on aga see, et me peame kõik korraldama õigesti rahade kasutamist ja kuidas tagada seda, et see raha, mis nende organisatsioonide kätte on antud, leiab õige kasutuse ja jõuab sinna, kuhu kavandati.
Teie tegeletegi Komisjonis korruptsioonivastase võitluse ja läbipaistvuse küsimustega. Kuidas sellest seisukohast neid organisatsioone hindate?
Meie EL-s oleme sammukese kaugemale jõudnud – ja see läbipaistvuse algatus, see on üks meie armas laps! Nimelt eelmise aasta lõpus otsustasid EL liikmesriigid teha kohustuslikuks avalikustada kogu teave EL toetuste saajate kohta – riigid peavad kõik põllumajandustoetuste ja muude toetuste saajad panema avalikult internetti üles.
Siin ÜRO-s olid nad väga huvitatud meie algatusest. ÜRO abirahade kohta tahaks avalikkus ka märksa paremat ülevaadet saada. Aga see ilmselt on poliitiliselt väga keeruline küsimus, samas see läbipaistvuse algatus EL-s oli ja on siiani väga keeruline poliitiline küsimus.
Kas võib siis öelda, et EL-s on läbimurre toimunud?
Jah, kindlasti. Mina poleks seda iialgi uskunud, et meil see niimoodi õnnestub. Ma arvasin, et umbes pooled riigid avalikustavad selle teabe omal initsiatiivil, arvasin, et me lihtsalt teeme nii palju avalikkuse pressingut kui võimalik, ajakirjandus oli väga toetav.
Aga eelmise aasta lõpp oli murranguline, murrangu element oli ka väga selge, see oli Saksa valitsuse seisukoha muutus. Saksamaal oli väga tugev vastuseis sellele, pidin sõitma Bundestagi esinema sellel teemal neljapäeval. Esmaspäeval aga otsustas Saksa valitsus tingimusteta seda initsiatiivi toetada. See samm pani selle initsiatiivi tugevad vastased nagu Kreeka, Soome, Austria väga ebameeldivasse olukorda…
Soome ometi on ju Põhjamaa riik, kus haldusdokumendid on alati olnud avalikud?
Aga mitte põllumajandustoetused.
Kuidas Eesti paistab Brüsselist?
Paistab hästi, Eestit loetakse väga positiivseks maaks, aga ta on nii väike ja tal on kerge jääda märkamatuks. Praegu pole tegelikult põhjust kurta, kuid eriti alguses oli kogu Eesti suund selline, et vaadati eelkõige, kuidas oma asja ajada ning mis on endale kasulik ning see tekitas kohati riigist väga halva mulje – et see riik mõtleb ainult enese peale. Kuid siis valitsus muutis seda hoiakut ning Eesti on siin demonstreerinud ka koostöövalmidust ja toetanud olulisi poliitilisi samme.
On oluline olla hästi aktiivne ja mitte teha seda viga, mida Eesti tegi Rahvasteliidus, kus ta jäi kõikidest asjadest kõrvale ega tahtnud võtta mingeid riske, ei osalenud milleski ja lõpuks unustatigi ta ära. Mina rõhutan kogu aeg seda, et see Euroopa Liidu asjaajamine käib ikka nii, et kui sa tahad, et sinu mure oleks minu mure, siis peaksid sa ka arvestama sellega, et ma tahaksin, et minu mure oleks ka sinu mure.
Olete kõrge EL ametnik, kui tuleks vastu võtta Eestile kahjulikku otsust, kas see tekitaks teis dilemmat?
Dilemmat tegelikult ei ole. Meie kõik komisjoni liikmed oleme kohustatud järgima EL huve ja mitte oma riigi omi ehk võtma mingeid korraldusi oma riigi valitsustelt, mis tähendab seda, et meie (mina) mingit suhkrutrahvi asja ajada ei saa.
Aga teisest küljest, seda ei panda pahaks, seda isegi sult oodataksegi, et sa tooksid oma maa nägemuse kõikide küsimuste juurde, seda peetakse väga loomulikuks ja tervitatavaks.
Mul pole siiani ühtegi niisugust küsimust olnud, kus Komisjon oleks midagi otsustanud, mis oleks Eesti jaoks kahjulik. Aga Eesti pole ka suurriik. Suurriikidel on rohkem selliseid väga ebamugavaid juhtumeid, kus nõutakse valitsustelt miljarditesse ulatuvaid sanktsioone – ja on näha, et sellised juhtumid on väga ebameeldivad suurte riikide valitsustele.
Meil on ka vist EL-s väga väikene lobby-grupp?
Meie esindus toimetab tublilt ja meie esindus polegi nii väike. Olen sellest ka kirjutanud, et seda esindust peaks varustama piisavalt, nii inimeste kui rahaliste ressurssidega, sest kui Eestil on olemas seisukoht, siis see esindus saab selle ka igale poole viidud. Pigem võiks ärimaailm rohkem kohal olla ja ka ajakirjandus.
Näiteks oli siin suur viina määratluse diskussioon, Põhjamaad võitlesid selle eest, et viin oleks ikka ainult see, mida tehakse teraviljast ja kartulist. Meile saadeti pool aastat signaale, aga eesti viinatootjad ei reageerinud kuidagi, ärkasid alles viimasel hetkel, et mis toimub. Ja viinalahing kaotati – see on praegu parlamendis arutusel. Tundub aga, et sealt tuleb selline lahja kompromiss, et “mitte viljast või kartulist pärit ainetest tehtud viina võib kutsuda ka viinaks, aga see tuleb eraldi sildil ära märkida”. Lõplikku otsust veel ei ole.
Millal teil endal tekkis huvi Euroopa Liidu vastu? Kas juba lapsena teadsite, et ühel päeval tahate EL tööle minna?
Oo ei. Kui ma peaministri ametist loobusin, jõudsin juba ametlikult öelda, et mind ei huvita EL tööle minna, mis oli ka täiesti tõsi. Siis hakati mind veenma – Verheugen (EK asepresident Günter Verheugen, vastutas Prodi komisjonis EL laienemise eest – toim.) oli üks, kes saatis sõnumi, et ärgu nüüd niisugust asja ka ütelgu. Siis ma hakkasin juba nagu ümber mõtlema ja pärast referendumit otsustasin, et miks ka mitte.
Aga üks huvitav episood on sellega seotud: sügaval nõukogude ajal, kui ma õppisin Tartu ülikoolis 60ndate lõpus, siis soovitati võtta kursusetöö teemaks midagi, millega hakkate ka edaspidi tegelema. Ja siis, mis seal salata, mulle soovitati võtta teema Euroopa Liidust ja ma ka ise tundsin selle vastu huvi. Aga ma loobusin sellest, sest mingit kirjandust polnud saadaval ja oli väga selge ka see, et tuleb prantsuse keelt osata – selleks ei olnud tollal ei valmisolekut ega võimalustki. Ainult venekeelse kirjanduse põhjal hakata seda tegema tundus mõttetu.
Mis mulle aga eredalt meelde jäi, et kui negatiivne oli nõukogude ametlik hoiak EL suhtes. Nad ei saanud uskuda seda, et Euroopa Liit läheb käima ja hakkab toimima. Ühes prantsuskeelses Euroopa ajaloo raamatus oli põhjalik ülevaade NL ametlikust majandus- ja poliitikateaduse raportist, et see EL eksperiment lõpeb ebaõnnestumisega. Seda on nii huvitav takkajärgi meenutada. Ja et ma siis selle asja vastu huvi tundsin, see on fakt.
Kui nüüd NL lõpus neid majandusprogramme kirjutasite, siis ka ei olnud ju kirjandust saada? (IME ehk IseMajandav Eesti oli 26. septembril 1987 ajalehes Edasi ilmunud Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma välja pakutud majandusprogrammi idee Eesti NSV iseseisvaks majandamiseks Nõukogude Liidu koosseisus – toim.)
Eks me kõik olime tollal ahned iseõppijad. Ma praegu loen palju raamatuid, kuid siis lugesin ma veel palju palju rohkem. Sai loetud kõike. NL-s ilmus palju ajakirju, kus tegelikult ilmus väga palju huvitavat materjali. Mingi üldine ettekujutus rahapoliitikast ja majanduspoliitikast oli muidugi olemas. Aga võiks öelda, et rahareform oli suuresti meie endi väljamõeldis, sest Milton Friedmani raamatut lugesin mina alles peale seda, kui mind juba peeti suureks Friedmani ideoloogia järgijaks.
Kust saite ideed rahareformi läbiviimiseks?
Väga raske öelda. Nii ta sündis. Sündis väga lihtsatest põhimõtetest – on vaja välja mõelda projekt, mida on võimalik ruttu teostada ja mis kohe, esimesest päevast peale loob usaldusväärsuse. Selletõttu pidi see olema väga lihtne ja väga töökindel. Tegelikult me mõtlesime, et kõige lihtsam oleks kulla standardile tagasi minna, aga seda ei osanud nagu ette kujutada, et 20. sajandi lõpus seda teha saaks. Siis tuli see idee, mida ka Jeffrey Sachs tõsiselt ergutas, et 100% valuutareserv taha luua. Nii ta läks.
Eesti ja euro – kui oleme ikka nii edukad ja turvalise rahapoliitikaga, miks me siis eurotsoonist välja jäime? (Eestis tuli euro käibele alles 1. jaanuaril 2011 – toim.)
See on tõesti väga ebaõiglane, aga jõudu selle muutmiseks pole. Eesti avalik rahandus on kindla peale Euroopa kõige turvalisem, kõige väiksema riskiga. Mis valitsus saab teha, on hoida eelarve tasakaalus ja välisvõlg madalal – ja see on Eestis tehtud.
Kuivõrd euro projekt on väga Saksamaa-põhine, siis algusest peale panid sakslased paika, et ei kunagi enam Weimari vabariiki ehk siis seda hüperinflatsiooni. Sakslased panid selle eesmärgiks ja viisid selle ka eurosse üle. On erinevaid rahapoliitika kontseptsioone, ameerika ja anglosaksi rahapoliitika eesmärk ei ole hindade stabiilsus.
Ma arvan, et mõne aasta pärast see Eesti majanduskasv ei jää nii suureks kui praegu (10–11%), ma arvan, et ta langeb kuskil 5–6% juurde, siis lähevad need protsessid iseenesest paika.
Kas me kaotame sellega palju?
Ei. Me oleme 15 aastat juba üles ehitanud usaldusväärset rahapoliitikat ja kui eurole üle minna, siis oleks see usaldusväärsus lihtsalt veel palju suurem. Kõik need reitingud, millega määratakse krediite, saaksid üks pool punkti plussi juurde, kui oleks euro.
Kuidas mõjutab eurole mitte üleminek Eesti majandust ja seal tekkinud “kinnisvaramulli”? Kas on oodata langust?
Ei taha olla negatiivne ettekuulutaja, kuid probleem on minu meelest täiesti olemas. Kui vaatame majandusajalugu, siis ei maksa unustada, millest algas peale 1929. a. suur majanduskriis – see algas Florida kinnisvarahindade äkilisest kukkumisest. Siis hakkasid kukkuma pankade tagatised – see oli nagu ahelreaktsioon. Aktsiakursi langus New Yorgi börsil oli tegelikult juba protsessi tagajärg. Kinnisvarahinnad võivad muutuda väga äkki. Ühel hetkel võib juhtuda, et mingil põhjusel on tarvis hakata neid tagatisi müüma ning siis tulevad kõik korraga neid müüma, nende hind langeb ning pankade aktivates tekib auk, mis tähendab, et kohustused ületavad aktivaid ja kohe tekib probleem.
Kärt Ulman
29. märts 2007
