Pühapäeval, 14. juunil mälestati 85 aasta möödumist juuniküüditamisest. Sel puhul toimus kõikjal üle Eesti mälestusüritusi.
Juuniküüditamise ohvreid mälestati juba kaheksandat korda peetava mälestusüritusega “Me ei unusta sind”.
Tallinnas koguneti Pääsküla mälestusmärgi juurde, mille skulptor Tõnu Maarand pühendas 35 aastat tagasi kõigile, kelle elu lõppes okastraadi taga.
Keskpäeval saabus ligi 600 represseeritute esindajat president Alar Karise kutsel presidendi Roosiaeda, et koos hoida meeles toimunud ebaõiglust, mis ei tohi korduda (vt alla).
Rahvusarhiivi foto
Saarlased kogunesid Jaagarahu sadamasse, kustkaudu küüditati inimesi külmale maale nii 1941. kui 49. aastal. Seitsmeaastasena küüditatud Asta Salumaa jõudis tapiteed käia suisa kaks korda.
“1947. aastal lasti alaealised lapsed vabaks korra ja siis kui 16 sain täis, öeldi, et see on eksitus ja te kuulute ikka sinna. Uuesti tapiga viidi vangi ja kolm kuud olin vangis, siis viidi tagasi ema juurde,” sõnas Salumaa.
Inimõiguste Instituut paigutas sel aastal juuniküüditamise mälestusinstallatsiooni “Pisarate vagun” ja sellega kaasneva näituse Tallinna Mere (endise Vene) kultuurikeskuse ette.
Inimõiguste Instituut on toonud “Pisarate vaguni” Tallinna avalikku ruumi juba alates 2013. aastast, et hoida elus juuniküüditamise mälestust ja anda inimestele võimalus selle ajaloolise tragöödiaga vahetumalt kokku puutuda.
“Alates 2024. aastast oleme selle kõrvale toonud ka Veiko Tammjärve loodud graafilise loo, mis aitab visuaalses vormis mõista, kuidas 1941. aasta juuniküüditamine algas ja kuidas see inimeste ellu tungis,” märkis instituut oma pressiteates. “See pildiseeria ei ole tavapärane ajalooartikkel, vaid vahetu ja mõjus visuaalne jutustus. See aitab minevikku lähemale tuua ka neile, kes ehk pikki ajalookäsitlusi tavaliselt ei loe, kuid keda kõnetab pilt, lugu ja inimlik vaade.”
1941. aasta 14. juuni varahommikul alanud aktsiooniga saatis Nõukogude režiim Eestist Siberisse ligikaudu 10 000 inimest – nende seas naisi, lapsi ja eakaid inimesi. Küüditamine oli üks kommunistliku režiimi rängemaid kuritegusid ja puudutas pea iga perekonda Eestis.
Artikkel “Juuniküüditamise ohvriks langesid peamiselt arreteeritute lapsed ja pereliikmed” ERR portaalis vaatleb teemat laiemalt ja annab ülevaate, kuhu teema uurimisega on tänaseks jõutud:
President Alar Karise kõne juuniküüditamise 85. aasta mälestussündmusel
Kallid sõbrad,
Ma tänan, et olete tulnud täna Kadriorgu. Teie kaudu on siin teie saatusekaaslased kõikjalt üle Eesti. Aga meie mõtetes on täna ka kõik need, kelle hauad on kaugel võõramaa mullas või kes selle ränkraske teekonna läbi tegid ning kodumaal puhkavad.
Nii on siin täna tegelikult kogu Eesti.
Lehitsesin äsja oma ema märkmeraamatut, millesse ta pani kirja meie perekonna loo kõige keerukamatel aegadel.
Kes küüditati 1941. aastal ja kes 1949. aastal, mõni koguni mõlemal korral. Kes jäi teadmata kadunuks, kes jäi Siberi mulda ja kes jõudis koju tagasi.
Palju valu. Valu nagu kõigi teie perekonnalugudes. Valu kogu Eesti loos.
Kõigil oli sugulasi või lähedasi lähemalt või kaugemalt, kes neil ränkrasketel aegadel küüdirongiga kodust tundmatusse viidi. Nende inimestega oli koos tuntud rõõmu ja jagatud muresid, nendega koos oli maailmaasju arutatud ja pisarateni naerdud, õpitud ja joostud, mängitud ja lauldud.
Kõik selle lõpetas võõra võimu hoolimatu kurjus, okupantide hirm meie rahva ees ja totalitaarsest utoopiast pimestatud pilk.
Koduses Eestis oli kõigil kedagi, kelle saatuse pärast muret tunti, kelle pärast leinati või kelle koju tulekut oodati, kellele valusa südame ning peidetud mõtetega kirju või oma kõhu kõrvalt kokku kogutud pakke saata, kui selleks lõpuks võimalus avanes. Seda kõike tehti iseenda saatuse pärast ebakindlust tundes, kuid armastusega südames ja sellega meie Eestit paigal hoides.
Head sõbrad,
Me olime sellest ebainimlikust kurjusest tugevamad, sest teadsime, et ebaõiglus ei tohi võita ja kurjusele ei saa jätta viimast sõna. Selle tõttu, et me ei kavatsenudki jääda uskuma nende valesid ja hoidsime alles oma tõde.
Hoidsime alles oma lood ja laulud, oma keele ja kultuuri. Seda kõike paljus ka tänu küüditamise ohvrite elutahtele ja kindlameelsele usule, et vaatamata kõigele oleme me okupantidest vaimselt tugevamad ja moraalselt üle. See aitas meil taastada normaalse elu, taastada vaba ja demokraatliku Eesti.
Just sellel põhjusel peame me mäletama minevikku, sest needsamad okupantide poolt meie rahva kallal toime pandud kuriteod ja hirmu tootnud mehhanismid töötavad ka tänases maailmas.
Sest ikka leidub ideoloogiaid, mis leiavad alati õigustuse vägivallale. Sest ikka levitatakse kurjuse ellu viimiseks sulaselget valet ja häma. Ning kahjuks leidub alati ka neid, kes seda kõike uskuma jäävad või lihtsalt mööda vaatavad.
Head inimesed!
Hoiame üksteist ja hoiame vaba Eestit.
Aitäh teile!
Kadrioru Roosiaias
14. juunil 2026
