Metsad põlevad, maad surevad…

Nii kõlab Eesti kultuslaulus „Mässaja laul“ Paul-Eerik Rummo luule. Ma olen seda alati mõnuga kaasa laulnud, olen mõelnud, et see laul mässajatest, kes püüavad midagi muuta, kes tule ja väega hävitavad vana riigikorra. Selline on eestlase hing. Kuid see sunnib meid mõtlema, kas see, mis kätte saadakse, on veel elatav maailm? Kui vihatuli pääseb lahti, siis ta ei vali, mida ta hävitab. Ta ei põleta ainult seda, mida loodeti, vaid ka seda, mis oli enne omane ja toimiv. Kuid samas, see uus, mis tulemas on, võib olla millegi väga ilusa algus.

Ka metsatulekahi ei ole looduses ainult hävitaja. Põlendikuhundlane vajab põlenud puitu, põdrakanep lööb leekima pärast põlengut ja rähnidel on pidusööma just tulejärgses metsas. See on metsa karm ringkäik. Aga kui tuli tuleb liiga sageli, liiga kuival ajal ja liiga suurelt, siis katkestatakse vana looduse eluolu.