Taani päritolu norra kirjanik Aksel Sandemose (1899-1965) avaldas 1933 romaani ”En flyktning krysser sitt spor” (Põgenik ületab oma jäljed). Romaan kirjeldab peategelase Espen Arnakke koledat üleskasvamist väikelinnas Jante 20. sajandi algul. Kirjanik kasvas ise üles Põhja-Jüütimaal Morsi saarel paiknevas Nykøbingis, mida on tihti esile tõstetud tema kirjandusliku Jantena. Jante seadus (Taani ja Norra: Janteloven; rootsi keeles: Jantelagen, Soome: Janten laki) näitab grupi käitumist, mis kritiseerib üksikute edu ja saavutusi vääritu ja sobimatuna.
Kirjanik ise möönab, et ta on kasutanud seda väikelinna raamistikuna. Selles kasvab tema peategelane üles kümne käsuga eluhoiakust ja käitumisnormidest, mida väikeasula ühiskond sunnib peale oma liikmetele, nimelt:
Ära arva, et sa oled keegi.
Ära arva, et sa oled sama hea kui meie.
Ära arva, et sa oled meist targem.
Ära arva, et sa oled meist parem.
Ära arva, et sa tead rohkem kui meie.
Ära arva, et sa oled midagi enamat
kui meie.
Ära arva, et sa millekski kõlbad.
Sina ei tohi mitte meie üle naerda.
Ära arva, et keegi sinust hoolib.
Ära arva, et sa võid meile midagi õpetada.
Eesti keelde pole Aksel Sandemose teoseid tõlgitud ja tema Jante seadus on vähe tuntud. Viimastel aastatel on seda paar korda mainitud välistaustaga isikute poolt. Portugali kirjamees João Lopes Marques kasutab seda näitena, kuidas aksiomaatilised ja säästlikkuse põhimõtted sunnivad ka liberaalseima Norra hinge enesekontrollile (Eesti Ekspress 25.04.2009). Iseloomustab seda hoolikalt välja töötatud norra mõistena. Mitte ühelgi hingel, kui ta ka oli teistest targem, ei olnud lubatud ülejäänud kogukonnas silma paista. Need käsud väljendavad pisikeste variatsioonidena kõik ühteainsat tuumpõhimõtet: ”Ära mitte kunagi mõtle, et sa oled teistest parem.” Kirjanik läheb aga nii kaugele, et ta seostab seda Norras naftareservide suurte sissetulekute suhtes rakendatud säästlikkusega ja naabrite üle nalja heitmisega, mille kohta ei paista selles seaduses olevat alust.
Ta avaldab muret seaduse tuleviku üle, soovitades selle raputamiseks koguni väikest korruptsiooni. Siin lööb välja tema lõunamaalase taust ja soov mõista kummalisi põhjamaalasi.
João Lopes Marques omistab erandlikult Jante seadusele positiivseid mõjusid. President Toomas Hendrik Ilves kasutab Jante seadust eestlaste iseloomustuseks, tõstes esile selle negatiivset mõju. Ühes intervjuus enne vabariigi aastapäeva (Eesti Päevaleht 19.02.2011) arvab ta, et me ei usu iseennastki. Me ei usalda end seni, kuni „mainekas Economist" ütleb, et keegi on tõesti keegi. Kui sa saad sellelt mainekalt ülikoolilt või ajalehelt või korporatsioonilt kinnituse, et mingi asi on hea, siis ongi. Aga me ise ei ütle, et mingi asi on hea. Arvo Pärt polnud meile hea seni, kuni ta sai välismaal kuulsaks. Seetõttu – kuni sa ei saa väljastpoolt kinnitust, et oled hea, seni niidad ise endast ja teistest üle. Aga samal ajal nõutakse suurt lugupidamist oma kultuuri vastu. Teine pool on see, et oled justkui rahvuslik omand. Laulja Vaiko Eplikule ähvardati peksa anda, sest ta ei saanud Eurovisiooni lauluvõistlusel edasi. Siin kehtib Jante seadus. See ütleb muuseas, et sina ei pea mitte uskuma, et sa oled keegi ja samuti: ära arva, et sa võiksid meist parem olla, ära arva, et sina võiksid siin teisiti teha, ära arva!
Eestis vohab see seadus eriti võrgukommentaariumis, kus asjaliku diskussiooni asemel liiga tihti esineb sellest seadusest lähtuv argumentatsioon. Argumentide asemel püütakse vastaspoolt igal võimalikul kombel maha teha. Paljud eestlased ei oska seda hinnata, mida on saavutatud. Ilmekaks näiteks on vinguvad ja virisevad kommentaatorid, kes osalt tuulutavad alaväärsuskomplekse ja pole millegagi rahul. Üsna palju kasutatakse ühte lisapunkti:
11. Ära arva, et me ei teagi sinu kohta üht-teist.
Nii pole see just norralaste pärusmaa, Aksel Sandemose inspiratsioon pärineb pealegi noorpõlve Taanist, kus sellele seadusele ka tihti viidatakse ja seda tsiteeritakse. Seejuures vaadeldakse seda negatiivselt, eriti isikliku arengu takistusena.
Vello Helk
