Esimese maailmasõja ajal tõusis elukallidus kiiremini kui töötasu. Lepitamatu lõhe Ameerika laevaehituse tööliste ja omanike arvamuses hinnatõusu suhtes päädis streigiga.
Streik olulises kaitsetööstuses oli riigi huvides mõeldamatu. Oli tarvis erapooletut ja õiglast hinnangut. Lahendus oli seaduslik ülesanne tööstatistika büroole (Bureau of Labor Statistics) arendada tarbijahinna indeks, Consumer Price Index (CPI). Kui Suure Depressiooni ajal oli lahkarvamusi tööpuuduse suhtes, oli vajalik arendada tööhõive andmestikku. See ülesanne anti loendusbüroole (Census Bureau) ja BLS’ile. BLS luges töökohti (payroll employment, job count) ja Census loendas hõivatud isikuid (head count). Kaks organisatsiooni, kaks erinevat andmestikku samal teemal. Vahel näitas töökohtade arv kasvu, samal ajal kui ametis olevate inimeste arv kahanes. Segaduse vältimiseks anti 1959. a. BLSile vastutus tööhõive uurimiseks, Census’e ülesandeks jäi andmete kogumine.
Poliitilise kallaku välistamiseks kaasas BLS ärihuvide ja tööliskonna huvide esindajate valitud komiteed: Business Research Advisory Council ja Labor Research Advisory Research Council. Nii BLS kui ka Census on poliitiliselt erapooletud, usaldatavad.
Suurem osa minu 40-aastasest tööpõlvest koosnes 10 aastast ametist BLS’is (U.S. Department of Labor), 10 aastat Bureau of Economic Analysis kooseisus (U.S. Departmenf of Commerce), kaks aastat Valge Maja alluvuses Office of Management of Budget, ja kaheksa aastat Commerce Department Secretary (ministri) staabis. Nägin, kuidas nii vabariiklikud kui ka demokraatlikud poliitilised ametikandjad toimisid. Vabariiklastel oli omal ajal kinnisidee teismeliste tööhõive suhtes. Nad olid veendunud, et miinimumpalk oli nende jaoks liiga kõrge. President Nixoni poolt nimetatud BLS Commissioner Julius Shiskin andis oma staabile ülesande teha ülevaade uuringustest tööandjate kogemustest teismelistega. Neid uuringuid oli õige mitu. Miinimumpalk kui ületamatu lävi teismeliste palkamiseks figureeris 0.5 protsenti tööandjate vastustes. Statistiliselt ebaoluline. Commissioner tõmbas numbri maha ja asendas selle ebamääraase sõnaga “some.” Aga andmestiku kogumise ja analüüsiprotsessi ta ei mõjutanud. Vabariiklased kuulutasid, et BLS avaldab andmed pressikonverentsil. Poliitilised juhid tõlgendavad andemestikku tund aega hiljem. Seda reeglit rikkus üks Nixoni aegne tööminister, kes kutsus valitud reporterid audientsile enne, kui BLS andmed avalikult avaldas. Kui BLSi esindaja mainis, et muutus oli statistiliselt ebaoluline, ütles üks reporter, et minister just kiitis positiivset arengut. BLSi esindaja ütles kuivalt, et mina selgitan andmestikku, mitte ministri tõlgendust. Sellest tekkis poliitiline skandaal ja BLS’i mees paigutati teise koha peale. Nagu oleks Siberisse saadetud. Sõnadega oli juba tollal probleem. Demokraadid tõmbasid kriipsu peale “klassile. “ Ameerika oli ju klassivaba. Ja Koreas polnud sõda, oli politseiaktsioon (police action). Kui CIA tellis Census Bureau käest uuringu Hiina kohta, siis president Reagani jüngrid kustutasid avalikus teadaandes vihje sundabortidele, sest “ abort“ oli tabu nii poliitikas kui ka sõnana. Need olid väiklased, vaat et tähtsusetud kemplemised.
President Reagan kuulutas, et riik pole lahendus. On hoopis probleem. Äärmuslikult parempoolne Grover Norquist ütles “I don’t want to abolish government. I simply want to reduce it to the size where I can drag it into the bathroom and drown it in the bathtub.”
Sõnad sõnadeks, aga tänapäeval on riigi lammutamine päevakorral. President arvab, et andmed, mis avaldatakse, on valed, poliitiliselt ajendatud.
Lahendus on ebameeldiva sõnumitooja likvideerimine. Ta vallandas BLS’i juhi kui tööhõive ülevaade ei klappinud tema arvamusega.
Huvitav, kelle pea läheb giljotiini alla kui hinnaindeksid hakkavad peegeldama heitliku majanduspoliitika mõju. Loodan, et poliitika eriteadlased seletavad lahti, mis mõju on Venemaad soosival välispoliitikal ja Ameerika julgeolekuorganisatsioonide lammutamisel.
Ago Ambre
