Hea Eesti rahvas.
Täna õhtul ja praegusel tunnil – kui üks aasta murdub teiseks, kui miski kaob ja miski on tulemas – on vägagi paslik tõdeda: nüüd, oma uue vabaduse kahekümnendal aastal, oleme tõesti saanud täiskasvanuks. Eelkõige suhtes sellega, mis meid ümbritseb.
Saagem nüüd ka täiskasvanute maailma osaks. Tasakaalukalt ja arukalt. Enda väärtust ja saavutusi lugupidamisega hinnates. Mõistkem, et meie vabadus, see valgemast valge laev, mida ootasime noodsamad 700 ja pärast veel 50 aastat, on ka vabadus minna, vabalt minna, kuhu tahes.
Meie pole süüdi selles, et oleme vabad. Ei tohi uskuda seda orjameelset kibedust, et vabadus on teinud meid vaeseks. Kui oleme vabad, oleme vabad minema ja tulema.
Täiskasvanu teab, et vabadusega tuleb ka toime tulla. See teadmine väljendub ka tõdemuses, et me tõesti oleme miskiga koguni paremini toime tulnud kui üldiselt.
Kas tõesti? Ei või olla! Ei usu! Naeruvääristame omi, ostame kalli raha eest teiste puhutud soola. Ja tunneme valu igast kriitikanoolest, ka siis, kui selle ots on kastetud kadeduse mürki.
Me kahtleme endas oma seitsmesaja aastase taaga jõul, mida tarime asjatult kaasas. Ikka justkui oodates mõisapõllule minekut, puu-dulikku pajukit ja kartes teenimatut peksu.
Me pole vabad kellegi armust, vaid oleme vabad omal valikul. Seetõttu ei pea me enam kustutama oleviku patte mineviku müütidega. Mistõttu ei tasuks eilse vabadusvõitlusega vehkida neil, kes on äsja oma isamaad tükikaupa müüki pannud.
Mu head kaasmaalased, sellele talvele läheme vastu parema karastusega kui mõnelgi varasemal aastal. Nüüd tuleb leida jõudu heita kõrvale kõik, mis vale. Ütelda valetajatele ja sohitegijaile: teil pole kohta meie hulgas.
Meil tuleb hoida kõvasti kinni sellest, mis õige ja püsiv. Perest, oma riigist, aust ja aususest.
Ja võtta ometi omaks, et oleme senini toimetanud hästi. Ei, esmajärjekorras mitte meie valitud valitsejad, vaid meie ise, sest me oleme neid valinud.
See annab meile moraalse õiguse mõista hukka neid, keda oleme valinud meie endi väärtuste hoidjaks, kuid kes on hakanud seda pidama oma isiklikuks vääringuks. Enamgi veel, kel on ülbust meie ühist väärtust enda kasuks müüa. Riigi peamine ülesanne on ju tagada, et meie kõikide elus kogutud väärtus säiliks ja kasvaks.
Head sõbrad, kuidas minna vastu uuele ja tundmatule? Olukorras, kus me ei tea, kas meie ihaldatud Euroopa toob meile lunastust või seekord pigem vaeva.
Minu arvates võiksime täiskasvanud inimese meelerahuga toetuda mõistusele, rahvana ka oma kogemustele. Ja panna lõpuks käest oma lapsepõlve lelud. Lõpetada kurtmine, et maailm meid ei mõista. Jätta jonnakad õigustused, et “teised teevad ka”, kui oleme teinud midagi valesti. Saada aru, et keegi pole puhas või määrdunud pelgalt ameti poolest, aga et on ameteid, mis peavad olema puhtad.
Meie enda käes on võimalus oma elu paremaks muuta, sest me seisame tegelikult kindlal pinnal. Ja alustada saab igaüks ise ja kõige lihtsamast:
Ära tee kunagi teistele kurja.
Ära kunagi, mitte kunagi, istu rooli purjuspäi.
See, kes valenime all või nimetult laimab, on lihtsalt lurjus.
Vihkamine ja kadedus teevad haiget Eestile, sest oleme nüüd kõik vabad valima elu seal, kus vihkamist pole.
Usaldus volitab töötama rahva heaks, mitte enda heaks.
Hea Eesti rahvas.
Peagi kustuvad taevalaotuses ilutulestiku raketid ja kuusel küünlad. Tähed jäävad taevasse alles. Nagu jääb alles sära me lähedaste silmadesse. Ma tean asju, mis muutuvad, ja ma usun asjadesse, mis jäävad minuga kogu ülejäänud eluks. Tunneme ära ilusad hetked iseendas ja enda ümber. Peame neid tähtsaks ja jätame selle mälestuse endale meelde.
Armastame neid inimesi, kes meile tähtsad ja kallid. Hoiame üksteist!
Head uut aastat.
Elagu Eesti.
