Klubi Pühalepa Vanamehed Hiiumaal kui tänapäeva seltsielu ärgitaja
Tänavu suvel kogunesid eesti seltsid Kassaris, et üheskoos Hiiumaad avastades üldisemalt kultuuriseisule mõelda. Eriti värvikalt jäid kõigile meelde kohtumine Pühalepa Vanameestega Orjaku sadamas.
Nimelt kogunesid need Pühalepa kandi tegusad mehed umbes 10 aastat tagasi seltsi, et üheskoos omakandi lugu ja mälu elavdada ning sellest raamatuid publitseerida.
Hiiu meeste tegemisi kuulates leidis mind mõte, et seda suunda tulebki Eestis väärtustada – sest kui palju on selliseid inimesi, kes tulevad kokku selleks, et hakata üheskoos mälu värskendama ja ajaloole-igavikule ning eesti kultuurile üliväärtuslikke mäluteoseid kirjutama ja publitseerima. Neid Pühalepa vanamehi tuli kokku 17 meest ja nii nad koos töötavad ja oma raamatuid avaldavad, näiteks Endel Lepisto “Meretuulte keskel”.
Ivan Ubaleht ja Vladimir Tugeus Omskis
Ivan Ubaleht elab Omskis. Omskis on eestlasi elanud ja oma keelt-kultuuri säilitanud üle 200 aasta.
Omskis ja Omski ümbruses on käinud eriti elav eestlaste seltsielu, on lavastatud näidendeid ja antud välja eestlaste ajalehte.
Praegune Omski Eesti Selts aga registreeriti ametlikult alles ülemöödunud aastal.
Selleks, et nüüd Eesti seltsi elavdada, püüavad Ivan ja Vladimir koos teiste eestlastega ja eestihuvilistega talletada mälugiidide lugude abil eestlaste vanemat seltsielu ja kultuurielu, mis siin elavalt toimis kuni sovetiaja katkestusteni.
Selleks, et saada uuesti elu sisse kultuuriseltsile, on vaja tunda seda kultuuri ja pärimust.
Ivan Ubaleht ja Vladimir Tugeus käivad vanades eesti külades seltsielu lugusid kogumas. Vladimir Tugeus on ka eesti keele õpetaja.
Eestlased Ameerikas – pikk lugu vajab mäletamist
2021. aasta Ameerika ühiskonna uuringus ütles umbes 29 000 inimest olevat kas täielikult või osaliselt Eesti päritolu, eesti esivanematega. Aastal 1990 ütles end eesti päritolu olevat 26 762 Ameerikas elavat inimest.
Eesti-Ameerika diplomaatiliste suhete sajand on olnud ülimalt värvikas, siingi on taustal ameerikaeesti seltsidel suur tähendus ja jõud. Suurepärase ülevaate ameerikaeestlusest annab 560-leheküljeline suurteos “Estonians in America 1945-1995: Exiles in a Land of Promise”, mille identiteeti tugevdav tähendus ja mõju on olulisem kui üksnes kokkuvõtlik trükiteos. Selle teose mõju alles kujuneb järgnevate põlvkondade jaoks. Ometi ei avane see mahukas teos ilma abistavate selgitusteta, ilma ajastu konteksti tundmata, ilma Eesti ajalugu ja kultuuri tundmata. Veelgi enam, selleski teoses avaneb eestluse suur saladus – eestlaste seltsielu kui eestluse üks nurgakivi.
Eestlus kui seltsielu ja ühistegevus
Nüüdne pärast-covidi-aeg on mingil viisil nivelleerinud kõike, ka kaugused on kadumas.
On tunne, justkui ajalugu enam ei oleks, et elatakse justkui mingis “olukorras”, üldisemal ajastumaastikul. Ent nii see pole. Ka me siin ja praegu elame ja kirjutame ajalugu – ja igaühest meist sõltub, et sellesse aegade raamatusse midagi kirjutada oleks…
Selts on olnud vabaduse esimene samm – kuigi ta loob samas inimesele uusi ja tundmatuid kohustusi.
Kui tagantjärele vaadata, siis tundub areng kõik nii loogiline.
Kõik see, mis on tagasivaatav.
Aga edasivaatav?
Kuidas me näeksime edasivaatavalt?
On suur taipamine, et tõelist edasi vaatamist on võimalik saavutada ikkagi peamiselt tagasivaatest tehtud mõtete ja järelduste pinnalt.
Selleks aga on vaja seda “materjali” tunda.
Eestluse jõuline sünd 1860ndatel aastatel algas seltside loomisega. Kõigepealt Liivimaal, Mulgimaal, Viljandis ja Tartus, siis ühe põlvkonna jooksul kasvas seltside ühistegevus kõigis kihelkondades.
Kas me tunneme eestluse üht nurgakivi – eesti seltsielu ja ühistegevuste lugu läbi pooleteist sajandi?
Kust me võiksime leida selle ühe suure pildi, mis meile selle loo avaks?
Kuidas kanda see lugu edasi järgmistele põlvedele? Kuidas kõnelda seltsidest, millel on olnud meie maailmapildi vanema kihi kujunemisel tohutu tähendus?
Nii nagu eriliselt rikka kultuuriga juudirahvas on oma pärandi tundmaõppimiseks asutanud hulk õppetoole ülikoolide juures üle maailma ning õpib tundma oma kultuuripilti üleilma, on ka Eesti kultuuril aeg hakata nägema oma pärandit ja kultuuripilti üleilma kõikides kohtades, kus eestlased on elanud oma kultuurilist pärandit kandnud, seda oma järglastele pärandanud.
Niisiis on aeg panna kokku suur eesti kultuuriseltside pilt läbi ajaloo.
Vajame Eesti seltside ja ühistegevuse üleilmset suurt pilti
Mulgimaal Sooglemäel said Mardipäeval kokku eesti seltside ning kogukondade sädeinimesed ja vedajad, et mõtestada nii seltside ajalugu läbi sajandite kui ka seltsitegevuse uusi rolle Eestis.
Seltside inspiratsioonipäevale tuli rahvast Virust Võruni ja saartelt Narvani, tulid ka viie kogukonna vanemad/kuningad: Torgu Kuningas Kristian I, Seto Ülemsootska Evelin, Paide Kuningas Tõeleid IV, Perävalla pealik Kalle, Mulgi Kultuuri Instituudi juhataja Peeter Rahnel.
Mõttesuuna üks võti seisnes kohalikkuse uuesti väärtustamises: kuidas panna kolgas uuesti elama ja looma. Kuidas panna piir külade hääbumisele, jõuda väikeste kohtade väärtustamiseni?
Kultuuriseltside-loolane Tiit Rosenberg rõhutas, et kultuuriseltside teke ja areng kujunes ühiskonnas koos ärksate inimeste ühistegevuste laienemisega, kujunesid põllumeeste seltsid, pasuna- ja laulukoorid. Seltsid on olnud Eesti riigi loojad ja kujundajad. Tänapäeval kõik seltsitöö jätkub.
Mulkide seltsidest ja mulgi elustiilidest andis ülevaate museoloog Heli Grosberg. Mulkide puhul on olnud märgata just lustlikku ajaveetmist, muusika nautimist. Aga koosolemistel sündisid ka vägevad teod – näiteks Viljandi Koidu seltsi vahiõhtul sündis seitsmehäälne koorilaul Koit, tänaste laulupidude sümbollaul.
Kultuuriseltside tundmine tugevdab seltside identiteeti.
Sestap on plaan teha Kultuuriseltside Suurkaart, kus interaktiivselt saaks vaadata kõigi seltside kohta nende lugu, nende eestvedajaid ja tegevusi läbi aastakümnete. Kultuuriseltside Suurkaardi tegemisest kõneles Maarja Pärl-Lõhmus.
Kui on inspiratsioonipäeval võetud suuna, seltside ja ühistegevuste suurkaardi tegemisest huvituvaid kaasalööjaid, andke palun endast märku [email protected].
