Maailmas on umbes sada riiki, mille kodanikud vajavad viisat lühiajaliseks Eesti külastamiseks – olgu siis turistina, sooviga väisata Eestis elavaid sõpru või sugulasi, ärireisijana või muul põhjusel. Allpool räägib Eesti konsul New Yorgis Tanel Jõks sellest, kuidas on korrektne Eestisse reisimiseks Schengeni viisat (lühiajalist viisat ehk C-viisat) taotleda.
Kui inimene vajab Eestisse reisimiseks viisat, siis alustuseks peab ta endale selgeks tegema, kas Schengeni viisa on tema plaanitud reisi jaoks ikka õige lahendus – Schengeni viisa sobib reisimiseks siis, kui inimese kavatsus viibida Schengenis on lühiajaline ehk plaan on veeta järgneva 180 päeva jooksul Schengenis kokku kuni 90 päeva.
Kui aga plaan näeb ette viibimist mõnes Schengeni riigis pikemalt kui 90 päeva 180 päeva jooksul, tuleb taotleda selle konkreetse riigi pikaajalist viisat (D-viisat) või elamisluba. Pikaajalise viibimise reeglid on riigiti erinevad ja nende kohta tuleb uurida konkreetse riigi käest.
Järgmisena peab taotleja kindlaks tegema, milline Schengeni riikidest on tema reisi peamine sihtkoht ehk millise riigi poole ta viisa saamiseks pöörduma peab. Kui taotleja plaanib reisida vaid ühte riiki, on tema peamine sihtkoht muidugi see riik. Plaanib aga taotleja reisida mitmesse Schengeni liikmesriiki, siis on peamiseks sihtriigiks see riik, kus tal on kavas veeta kõige kauem aega. Juhtudel, mil planeeritud reis viib erinevatesse liikmesriikidesse erinevate eesmärkidega, võib peamiseks sihtriigiks olla ka riik, milles taotleja ei veeda kõige rohkem aega.
Näiteks kui inimene plaanib reisida turistina kolmeks päevaks Soome, kolmeks päevaks Eestisse ja neljaks päevaks Lätti, on tema reisi peamiseks sihtkohaks Läti ja selle reisi jaoks tuleb viisat taotleda Läti esindusest. Samas, kui sama inimene plaanib Soome ja Lätti reisida lihtsa turistina (vastavalt kolm ja neli päeva), kuid Eestis külastada seal elavat sõpra (kolm päeva), on tema peamiseks sihtkohaks Eesti, sest sõbra külastamist loetakse turismist olulisemaks. Kindlasti tuleb silmas pidada, et kui reisi eesmärgiks on midagi muud kui turism, siis eeldab sellel alusel viisa taotlemine enamasti ka kutset.
Kui reis viib mitmesse liikmesriiki ja plaani kohaselt viibib inimene kahes või rohkemas liikmesriigis ühepalju päevi ning ka reisi eesmärk on kõigis riikides sama, siis on peamine sihtriik see riik, kus ta viibib kauem ja kuhu ta reisib esimesena. Näiteks, kui inimene plaanib veeta kolm päeva Rootsis, pärast seda neli päeva Soomes ja õige lõpuks neli päeva Eestis, on peamiseks sihtriigiks Soome: Eestis ja Soomes veedab ta võrdselt palju aega, aga Soome jõuab ta neist kahest riigist esimesena.
Nagu näha, on peamise sihtriigi määramisel vaja teada, milline on viisataotleja konkreetne reisiplaan, seega on üheks Schengeni viisa taotlemise eelduseks konkreetse reisiplaani olemasolu ning soov seda ka päriselt rakendada.
Kui taotleja planeeritava reisi peamine sihtkoht on selgeks tehtud, peab ta leidma õige koha taotluse esitamiseks – taotlus tuleb esitada peamiseks sihtkohaks oleva Schengeni liikmesriigi esindusse riigis, kus taotleja elab. Kui peamiseks sihtkohaks oleval riigil on taotleja elukohariigis mitu esindust, tuleb taotlus esitada sellesse esindusse, mille konsulaarpiirkonnas taotleja elab. Oluline on see, et taotlus tuleb esitada just elukohariigis, mitte kodakondsusriigis ning põhjus selleks on üsna lihtne – üks kõige olulisemaid asju viisamenetluses on taotleja sotsiaalmajandusliku olukorra hindamine tema elukohariigis ning seda oskavad kõige objektiivsemalt hinnata need inimesed, kes on kursis konkreetse riigi oludega ja tegelevad selle riigi elanike viisataotlustega päevast päeva.
Eesti Schengeni viisat saab inimene taotleda vaid siis, kui tema peamiseks sihtkohaks on Eesti. Eestil endal on kokku 18 välisesindust (saatkonda ja peakonsulaati), mis Schengeni viisataotlusi menetlevad.* Kui viisataotleja elab mõnes neist riikidest, peab
ta pöörduma selles riigis asuva Eesti välisesinduse poole (eranditeks on Hiina, Iisraeli, Palestiina omavalitsuse alad, Kasahstan, Valgevene ja Venemaa, nende riikide teatud piirkondades elavad inimesed taotlevad viisat mitte meie, vaid meid esindava liikmesriigi esinduses).
Kui viisataotleja elukohariigis Eesti välisesindust ei ole, aga selles riigis esindab Eestit Schengeni viisade väljastamisel mõni teine liikmesriik, tuleb tal pöörduda Eestit esindava liikmesriigi esinduse poole. Kokku esindavad teised Schengeni liikmesriigid Eestit lühiajaliste viisade väljastamisel rohkem kui sajas riigis või piirkonnas.**
Need viisataotlejad, kes elavad riigis, kus ei ole Eesti välisesindust ning ükski liikmesriik meid ka ei esinda, võivad oma Schengeni viisataotluse esitada vabalt valitud viisataotlusi menetlevasse Eesti välisesindusse.
Enne oma viisataotlusega konkreetse välisesinduse poole pöördumist tuleb kindlasti tutvuda selles esinduses või tema nimel taotlusi vastu võtvas viisakeskuses kehtivate reeglitega, sest kuigi Schengeni viisade üldised menetlusreeglid on kõigile samad, on esitatavate lisadokumentide nimekiri erinevates kolmandates riikides erinev ning väiksemaid erinevusi on ka menetluses endas. Schengeni viisataotluse esitamise kohta teavet otsides tuleks kasutada vaid Schengeni liikmesriikide ja nende välisesinduste ning nende ametlike partnerite veebilehti, sest kahjuks liigub internetis Schengeni viisade kohta ka palju ebatäpset või lihtsalt valet teavet. Näiteks kõigi Eesti välisesinduste veebilehtede aadressid on kujul linnanimi.mfa.ee (näiteks newyork.mfa.ee), Eesti riigi ametlik partner viisataotluste vastuvõtmisel on VFS Global (vfsglobal.com). Üldreeglina tuleb Schengeni viisa taotlus esitada isiklikult välisesinduses või viisakeskuses.
Taotlust esitama minnes tuleks taotlejal kaasa võtta kõik nõutud dokumendid (loetelu nõutud dokumentidest leiab taotleja konkreetse esinduse või viisakeskuse kodulehelt). Oluline on taotluse esitamisel olla aus ja avatud ning esitatav reisiplaan peab vastama taotleja tegelikele plaanidele. Plaanide muutmine pärast viisa taotlemist või saamist võib paremal juhul tähendada pikka ja tüütut seletamist piiripunktis, halvimal juhul aga viia suisa selleni, et taotleja üldse Schengenisse ei pääse ning planeeritud Euroopa-reisi asemel tuleb tagasi koju sõita.
Kas teadsid, et
- kuigi Schengeni viisa annab õiguse külastada kõiki Schengeni riike, ei saa seda taotleda ükskõik millise liikmesriigi esindusest, viisat tuleb taotleda sellelt riigilt, mis on taotleja peamiseks sihtkohaks;
- Schengeni viisat peab taotlema riigis, kus inimene elab;
- sõnad “lühiajaline” ja “pikaajaline” viisatüüpide nimedes viitavad viibimise kestvusele, mitte viisa maksimaalsele kehtivusajale. Näiteks lühiajalise viisa (C-viisa ehk Schengeni viisa), mis lubab Schengenis viibida kuni 90 päeva 180 päeva jooksul, saab väljastada kuni viieks aastaks, samas kui pikaajalise viisa (D-viisa), mis lubab konkreetses riigis viibida kuni 365 päeva, vaid kuni üheks aastaks;
- kui Schengeni viisa taotlust vaatab Eesti nimel läbi mõni teine liikmesriik, siis kehtivad taotluse esitamisel selle teise liikmesriigi reeglid;
- loetelu riikidest, mille kodanikud lühiajaliseks Eesti ja Schengeni külastamiseks viisat ei vaja, leiab Eesti Välisministeeriumi kodulehelt vm.ee;
- vaid Schengeni viisa olemasolu ei taga, et reisija ka päriselt Schengenisse pääseb. Reisija peab piirivalve nõudmisel esitama piiri ületamisel täiendavaid andmeid ja dokumente oma reisi eesmärgi, rahaliste vahendite, tagasipöördumiskavatsuse ja muude reisiga seotud asjaolude kohta. Lõpliku otsuse inimese Schengenisse lubamise kohta teeb selle riigi piirivalve, kus inimene Schengeni välispiiri ületab.
Viited:
* https://vm.ee/konsulaar-viisa-ja-reisiinfo/viisainfo/viisataotlusi-menetlevad-eesti-valisesindused
** https://vm.ee/konsulaar-viisa-ja-reisiinfo/viisainfo-/riigid-kus-viisade-valjastamisel-esindab-eestit-teine-riik
