Alates Aristotelesest on inimese tunnetusvõimet jagatud viieks meeleks: nägemine, kuulmine, kompimine, maitsmine ja haistmine. Kui vaadata pealkirjas toodud sõnapaaride esimest ja teist poolt (omadussõna ja nimisõna) eraldiseisvalt, võiksid ehk paljud lugejad pidada neid eri tajuvaldkondadesse kuuluvaks, selgitas EKI leksikograaf Maria Tuulik “Keeleminutites”.
Hõbedane seostuks vast esmalt nägemise, mitte häälega, tuline kompimise, mitte maitsega ja terav kompimise või maitsmisega, mitte lõhnaga. Hõbedasega viitame sageli millegi värvile või materjalile, nt hõbedast värvi auto või hõbedane kaelakett; tulisega temperatuurile, nt tuline supp, ja teravaga samuti kombitavale omadusele, nt terav nuga. Ometi saame neid sõnu peale põhitähenduste kasutada ka muudes tajuvaldkondades.
Tajuga seotud omadussõnade mitmetähenduslikkuses esineb mitmeid reeglipärasid ja mustreid. Tugev seos on näiteks kompimisvaldkonna omaduste ja psühholoogiliste omaduste vahel. Eesti keeles on palju sõnu, mis on kasutusel nii puudutuse iseloomustamisel kui ka teatud meeleseisundi või isikuomaduste kirjeldamisel, näiteks libe põrand ja libe sell või sitke tainas ja sitke vastane. Selliseid sõnu uurides võib märgata, et sageli käivad koos meeldiv puudutusaisting ja pigem positiivsed vaimsed omadused (nt soe tuba, soe vastuvõtt; pehme padi, pehme loomuga) ning ebameeldiv puudutuskogemus ja vaimselt ebameeldiv kogemus (nt külm ilm, külm pilk; okkaline roos, okkaline iseloom).
Kuulmise valdkonna iseloomustamiseks saab kasutada nii kompimise kui ka nägemise valdkonna sõnu. Puudutuse ja heliga seotud tähenduste puhul võib samuti märgata seost meeldiva puudutusaistingu ja meeldiva hääle vahel. Soe, pehme, siidine, sametine hääl kirjeldavad kõik nauditavat, meeldivat häält ja ka samade sõnadega osutatakse ka aistingule, mis on naha vastas mõnus. Seevastu käre, kalk ja kare hääl pole sugugi nii meeldivad kuulata ega pole meeldivad ka käre talveilm, kalk kivi ega kare materjal.
Sõnad, millega võib viidata nii hääle kui ka värvi omadustele, pole nii selgelt meeldivuse poolest lähedased, vaid määrav on pigem värvi ja hääle intensiivsus või siis just vastupidi – vähene intensiivsus. Hõbedane ja hele viitavad kõrgele ja kõlavale häälele, ja samas ka värvuse/valguse mõttes tugevat valgust kiirgavale, läikivale värvitoonile. Akvarelsega saab viidata õrnadele, õhulistele värvitoonidele ja ka mahedale, õrnale kõlale. Matt ja tuhm jällegi osutavad säratule, läiketule värvile ning ka tuhmile ja kõlatule häälele.
Miks kasutame samu sõnu erinevate meeltega kogetud omaduste kirjeldamiseks? Kas see, kui meie käe all osutab vastupanu sitke tainas, on kogemuslikult sarnane sellele, kui meie vastu võitleb sitke vastane? Kombitavad omadused, mida tunnetame oma nahaga, on konkreetsed ja meile kõigile tuttavad. Seetõttu on üsna loomulik, et kasutame neid, kui peame kirjeldama abstraktsemat ja keerulisemat sfääri, näiteks psühholoogilisi või häälega seotud omadusi.
Maria Tuulik,
EKI leksikograaf
kultuur.err.ee
