Eesti filmile on nii väärikas tunnustus esmakordne
Anna Hintsi parima režissööri auhind täispika dokumentaalfilmi “Savvusanna sõsarad” eest Sundance’i maailmakino foorumil on Eesti filmi jaoks absoluutne teetähis – kunagi enne pole üks eesti film nii kõrgele jõudnud.
Film naistest ja nende valudest suitsusauna ürgses rüpes on tehtud südamest ja Hintsi enda Lõuna-Eesti juurte pealt ning seetõttu kõnetas ta vaatajaid ka kultuuriliselt Eestist nii erinevas paigas nagu Utah, kus Sundance’i festival toimus.
Hintsi sõnul oli festivalil suur publikuhuvi nende filmi vastu ning oli ka palju inimesi, kes tundsid huvi Eesti ja suitsusauna vastu ning olid seansi lõpuks otsustanud, et soovivad ka Eestisse reisida ning ise suitsusauna maagiat kogeda.
«Muidugi ma ütlesin, et tulge! Tulge sauna, tulge Võrumaale ja Setomaale!» naeris režissöör.
Kuigi film “Savvusanna sõsarad” tutvustab ühelt poolt Lõuna-Eesti suitsusauna kombestikku («savvusanna kombõ»), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, on see teiselt poolt ka film turvalistest kogukondadest, mida režissöör julgustab ise looma.
“Minu lootus on, et see film inspireerib inimesi looma kogukondi, et leida see tervendav vägi ja jõud üheskoos. On rikkus olla hoitud ja haavatav inimestega, kes tunnevad samamoodi,” ütles Anna Hints Postimehele.
Hintsi sõnul oli tema jaoks mõnevõrra uskumatu, kui kiiresti sõna «Savvusanna sõsarad» kohta levis. “Ma eeldasin, et rohkem on linastustel naisi ning tõesti, enamik olidki naised, aga need, kes olid juba filmi näinud, tõid vaatama ka oma perekonnaliikmed. Ma kohtusin inimestega, kes olid spetsiaalselt Salt Lake City’st kohale sõitnud, et seda filmi näha,” jutustas Hints.
Hintsi sõnul oli filmi meeskond veidi ärevil, teadmata, kuidas film vastu võetakse just Utah’s, mormoonide osariigis, sest on ju filmis mitmeid tabuteemasid. Kuid ärevus osutus asjatuks. “Inimesed olid vaimustuses. Nad naersid õigetel kohtadel, nutsid õigetel kohtadel. Oli hetki, kus saalis oli selline vaikus, et oleks võinud noaga lõigata,” ütles Hints.
Anna Hints tegi “Savvusanna sõsaraid” seitse aastat ja kõik, mida rahastajad algul kartsid, on tegelikult filmi tugevuseks osutunud. Nüüd ütleb ta, et filmi edu on pannud teda ennast usaldama ja enda sisehäält kuulama.
“Ma arvan, et teekond oma sisehääleni on kõigi jaoks keeruline, sest neid erinevaid hääli, nõuandeid, arvamusi, müra, on nii palju. Kui sa lased ennast sellest häirida, ei jää selles virvarris iseendale kindlaks, siis ei tunne sa oma tahet ega leia ka õigeid võimalusi,» leiab Hints ja ütleb, et peab end intuitiivseks filmitegijaks “Kõigile see ei sobi, aga minule see istub. See lihtsalt eeldab, et sinu ümber on inimesed, kes sinu intuitsiooni toetavad ja lubavad sul elu ennast kuulata,» sõnab režissöör.
Kärt Ulman
