Ühel tormisel nädalal augustikuus olin ma neli päeva oma talus Võrumaal ilma elektrita. Torm murdis siis puid ja lõhkus elektriliine. Jälle sain ma teravalt tunda, kui väga me oleme sõltuvad tehnikast. Neil päevadel ei saanud ma kasutada ei kompuutrit, kohviauto-maati, röstida saia või vaadata televiisorit. Külmkapp hakkas kohe sulama ja kõik meie marjad, mis me olime oma aiast korjanud ja olid juba kenasti külmunud, olid hukka minemise äärel.
Esimesel pimedal õhtul saabus maale Heli poeg Uku Suviste oma tüdruksõbra Heidiga. Hommikul pidime midagi välja mõtlema, et süüa teha. Meie ahi kütab küll ruumi soojaks, aga pliiti söögi tegemiseks meil ei ole. Nii ma kasutasin väljas grilli, et kohvivett keeta. Kohvi saab ju nii teha, et paned kohvipuru tassi sisse ja valad keeva vett peale. Lased siis mõne minuti tõmmata ja ongi „must supp“, nagu ma seda kutsun, valmis. Heidi ja Uku tegid aga omletti. Õige pea tulid meile külla naabrilapsed ja Uku laulis nendega klaveri saatel. Õnneks pole klaveri mängimiseks elektrit vaja.
Uudistest me siiski välja lülitatud ei olnud, sest raadios olid olemas korralikud patareid. Aga meie kodune lauatelefon on raadiotelefon ja see vajab küll opereerimiseks elektrit. Et mu mobiil oli ka just tühjaks saanud, siis telefoniühendust mul muu maailmaga ei olnudki. Uku mobiil sai ka õige pea tühjaks ja laadida polnud meil võimalik neid kuskil.
Meie naabril Paavol, kes töötab suurema osa aastast Norras, lõi torm välikäimla ümber ja selle sisu oli kõik mööda hoovi laiali. Läksime Ukuga talle appi tagajärgi likvideerima. Batuudi, mille Paavo oli laste jaoks ostnud, oli tuul lennutanud metsa ja Paavo käis selle osi kokku korjamas, et päästa veel, mis päästa annab.
Kunagi, kui New Yorgis oli suur elektrikatkestus, olin ma parajasti Times Squzre´il. Korraga kustusid kõik tuled, linn jäi vaid autode ja busside tulede valgusesse. Läks mõni sekund, et taibata, mis oli juhtunud. USA-s on telefoniliinid sõltumatud elektriliinidest, mistõttu elektrikatkestus ei tingi telefoniühenduse kaotust. Mul on kõige rohkem meeles see, kuidas kõik muutus väga kiiresti hirmuäratavaks, kuidas pimedus tõi otsemaid inimestest välja nende kõige koledama poole. Kuid Eesti külas samasuguses pimedu-ses olles nägin ma, kuidas inimesed samas olukorras hoopis kokku hoiavad ja üksteist aidata püüavad. Kui puu on kukkunud teele, siis lähevad külamehed ja koristavad selle tee pealt eest ära, et kiirabi või tuletõrje vajadusel läbi pääseks ja ka ise saaks poodi või naabrite juurde minna. Kuulsin, et Eesti rahandusminister olevat öelnud, et kui sul kindlustust ei ole, siis ära mõtlegi, et valitsus sulle appi tuleb. Eestis on samuti loodusõnnetusi, mis ei ole küll võrreldavad orkaaniga Katrina Louisianas või metsapõlengutest tingitud suitsuga Moskvas, aga ma ei kujuta küll ette, et nende riikide ministrid julgeksid tulla rahva ette sellise jutuga.
Kindlustusfirmad on kuulsad selle tõttu, et nad püüavad teha kõik, et mitte maksta välja kindlustusraha. Mõned ettevõtlikud ja kiired firmad aga on aru saanud, et ka loodusõnnetustest võivad nad võita, kui kiiresti mõned tasud välja maksavad, et näidata, kui usaldusväärsed nad on.
Kindlasti peame õnnetuse korral üksteist kogukonnana toetama. Ja kui valitsus saab oma rahva heaks midagi teha, siis peab ta seda ka tegema. Vahel me unustame ära, et valitsus ongi rahva teenistuses.
Viido Polikarpus
