Lukas Timuskil on käes viimased hoogsad sammud. Suusavõistlus lõpeb kohtunike Liisbet Valter-Kalmi ja Maili Vessmanni (paremal) vahel. Tunnistajateks on Tommy ja Rein Tiisler. Foto: Riina Kindlam
Suur hulk väikseid (ja veidi suuremaid) imesid sai kokku Kotkajärvel 14.-17. küünlakuul. (Küünlakuu on vanem ja natuke ilusam viis öelda veebruar, kui mõni noorem inimene juhtub seda lugu lugema.) Tere tulemast, noor inimene seda lugu lugema! See on sinu tuttavate laagrist. Seda lugedes saad teada ka 30 aasta pärast, mis Kotkajärvel neil päevil juhtus. Kui sa siis neid sõnu lugeda oskad.
Nn suurlumelaager, mis kutsub kokku nii Toronto Põhjakotka skaudid, Põhjaraja gaidid kui ka nende vanemad ning meelitab teisigi endiseid juhte ja Kotkajärve inimesi soojadest linnakodudest lumistele radadele, leiab aset juba palju aastaid Ontario perekonnapäeva püha pikal nädalavahetusel. Siis saab kohe kaks, kui mitte kolm ööd nagu helikindlas karukoopas magada ja kogu metsas rassimise ning lustimise ja lõbu jaoks on rohkem aega.
Imede loetelu on pikk. Ime on näiteks see, et Torontost 220 km põhja pool (tegelikult juba alates 100 km ringis) on lund. Kotkajärvel 55 cm. Ja valdavalt miinuskraadid ehk järved kannavad. Kui lumesaane, siis ka meid, kirpe ja nii me rõõmuga seal ringitada saime. Olles tänavu esimest korda ca 18 aasta tagant Kotkajärvel talvel (kuna muidu elame nüüd Tallinnas) olid minu mõtted ühtelugu Eestis elavate lund igatsevate sõpradega – Eestis oli tänavu lund vaid nädalajagu! See on traagika ja see on paanika.
(Eesti keskmine õhutemperatuur oli jaanuaris +3,1 °C, mis on 6,6 °C normist kõrgem. Allikas: Riigi Ilmateenistus)
Loodame, et mingi koostööime läbi saame aeglustada kliimasoojenemist. Seniks on ime, et laagrisse suusatas, matkas või vuras mootorsaani turjal 90 inimest, nendest 30 gaidid ja skaudid. Ülejäänud juhid, abilised ja endised gaidid ja skaudid. Isegi hellakesi oli 3, hundusid 2 ja hunduhakatisi 2. Väiksemad on väga teretulnud, kui nende vanemad varitsevad ka kusagil võsa vahel. Ega see 2 km autode parkimise paigast Eesti teedpidi suusatada või nt lumeräätsadega matkata ole ülearu raske.
Imelised olid laagrijuhid, eriti pealikud ngdr Katrin Tamm ja nskm Marcus Tamm. Sealt ka laagri naljakas nimi, komöödiafilmi “Dumb and Dumber” (“Rumal ja rumalam”) järgi. Laagris ei tehtud ega viljeletud rumalusi, ikka vastupidi, ent nalja sai. Katrin ja Marcus ei ole sugulased ega abikaasad. Nendel lihtsalt juhtub mõlemal olema üks ilusaim ja levinuim eesti perekonnanimi. 2020. aasta 1. jaanuari seisuga on perekonnanimi Tamm Eestis 2460 mehel ja 2752 naisel. Perekonnanimede levikult on TAMM nii meeste kui naiste puhul 2. kohal. 2020. aasta 1. jaanuari seisuga on perekonnanimi TAMMER 34 mehel ja 43 naisel.
Laager algas laupäeval tutvumismänguga, mille organiseeris ngdr Talvi Parming. Neljas punktis pandi proovile nutt ja ramm ehk pea ja jõud. Tuli koostöös ehitada inimest kandev lumetool, sooritada tabav lumepallivise, teha tabav lõkkenali ja selgelt pantomiimina esitada šaraade (charades), et teised tabaks ära eestikeelse sõna. Seejärel algasid juba sauna „seeriad”: kes uhiuues Põhjakotka tare väikses ehk Lembitu küla saunas (ja lumes) ning kes Sissiküla suures saunas (ja jääaugus). Samaaegselt käis siin-seal laagrimärgi valmistamine, milleks oli jope taskust rippuv helkur (reflector) tammelehtede ja -tõru kujutisega.
Laagrimärgi mõtte autor ja ettevalmistaja oli gdr Ingrid Kütt.
Peamajas peeti lõkkevanade Häli Puusti ja Lukas Timuski juhtimisel lõkkeõhtut. Lauldi laulikutest klassikat ning õpiti ka üht vanakooli lumelaagri laulu – J. P. Sousa (suusa) marsitaktis „Kotkajärve taga rabas”, et vanu häid Kotkajärve laule rohkem tuntaks. Ja sõnu nagu kändude / känd. Talveune koopaks olid noormeestele peamaja teine korrus, vanemgaididel ja gaididel Järvetare ning hellakestel Rajatare. Palju rahvast ööbis ka Kalevi majas, Lembitu küla hoonetes ja suvilates.
Suusa- ja sussutamise päev
Gaidide jaoks ei olnud tegelikult 2,5 km võistlusrada raske, nad lisavad siin veidi dramaatilist hõngu. Vasakult: Häli Puust, Rosemarie Kütt, Eila Uukkivi ja Laura Nipernado. Foto: Pia Müürsepp Poolsaar
Suusarajad, mida rajameister Kaido Nipernado Arno Türki meisterdatud suusarajamasina ehk -tallajaga oli juba neljapäeval sisse sõitnud ja mis olid laupäeval mõnusalt kiired, täitusid laupäeva õhtul taas umbes 5 cm lumega. Kaido oli hommikul vara taas rada „tallamas”, kuid loodetud libedat, kiiret liuglemist võistluseks võis tagada vaid eriliselt hea suusk või määre…. Mida teha? Oma parimat, mõistagi! Võistluste korraldaja Elin Marley oli niivõrd sillas (õnnelik), et võistles lausa 45 inimest, mis olevat viimaste aastate rekord. Kuuldavasti oli ka 3 gaidi, kes võistlesid sihiga, kellel oleks kõige pikem aeg! Oli ka taas imeline võimalus Lembitu külas teha peatus ja saada suisa laskesuustajaks.
Ennelõunat tegi hellakeste pere kiire külastuse Jämesäärele, kus loodeti neile pakkuda tihase peopesalt seemnete võtmise kogemust, kuid ega linnud kella tunne. Pärast lõunat koguneti Anton Õunapuu väljakule õppusele. Lumme kaevatud augus lõkke tegemist ja kala valmistamist (väikese õunapuulaastu suitsutamisega), juhendas nskm Eric Tiisler. Küll oli alles sagimist ja suitsu ning lõppedes maitsvat forelli ja lõhet.
Kätte jõudis tantsuõhtu, aga enne ka pidulik hetk. Skaudid liikusid tõrvikute valgel Lembitu (1217. a. esimese teadaoleva Eesti eest langenu) ausamba juurde, kus oma pühaliku skauditõotuse andsid Karl Lindvere ja Matthew Leppik. Sellel õhtupoolikul toimus järsk selginemine – ilmus meeletu tähine taevatelk. Ei tea, kas tantsivad lapsed seda nägid, aga Kotkajärve jää ületanud ja selle karastavast jääaugust tõusnud ahhetasid.
Lahkumispäeva hommik, helge ja külm. Suusk jälle kiire, aga kes soovib kiiremini autodeni ja linna jõuda?! Anti armu ja seljakotid pandi lumesaanide järelhaagistele (regedele), lootuses, et suusatamise mekk jääks nõnda mõnele magusamalt meelde.
Eesti Elu (eestielu.ca) võrgulehel oleva suure fotogalerii vahendusel on võimalik tunda lume- ja märja villa lõhna. Minge kiikama võrku aadressil: shorturl.at/bfEN2.
nskm Riina Kindlam
