Peeter Laurits
Me raadame oma metsi, veame välja palki nagu arengumaad, jahvatame metsa graanuliteks ja veame Taanimaale kütteks, tahame hakata Hiinale tselluloosi keetma, topime metsa põlevkivikateldesse ja kutsume kõike seda väärindamiseks, sedastab Peeter Laurits Vikerraadio 3. jaanuari päevakommentaaris.
Nüüd juba pikemat aega kestnud metsavaidluste käigus on palju juttu olnud 50 aastasest raieringist, sellest, et majandamata metsad vananevad ja surevad, erinevatest raieliikidest – mis lõpuks osutuvad hellitusnimeks lageraielankidele ja aina lehvib mentaliteet, nagu kasvaks meie metsades nelja liiki puid: palk, küte, paberipuu ja hake.
Et me edaspidi samast asjast räägiksime, siis teeme vahet puupõldudel ja metsal ning lubage mul välja tuua kolm parameetrit, mis metsa puhul on üliolulised.
Esiteks. Metsad ei vanane ega sure, nad ainult kasvavad ja teisenevad. Mets võib surra ainult väga drastiliste tektooniliste nähtuste nagu vulkaanipursete või maakoore liikumiste tõttu. Tavaolukorras on mets lõputult taastootev ja teisenev, mida vanem, seda rikkalikum.
Teiseks. Metsal ei ole vaja, et inimesed teda raviks või majandaks. Inimestel endil on vaja metsast erinevaid tooraineid saada.
Kolmandaks. Metsa, kui looduskoosluse kõige olulisemaks tunnuseks on liigirikkus. Liigirikkus kuulub metsa bioloogilise definitsiooni juurde. Meie planeedi kõige liigirikkamateks kooslusteks on korallrahud ja metsad. Niisiis, kui ma räägin metsast, siis pean ma silmas niisugust elukeskkonda, kus elab väga palju erinevaid liike: taimi, loomi, seeni, samblaid, samblikke ja mikroorganisme. Ka puid on palju erinevaid liike – ja mis kõige tähtsam – puud on erinevas vanuses. Terves metsas peab olema nii sündivaid kui surevaid puid.
Majandusmets on midagi hoopis muud, peaaegu monokultuurne puupõld, sest 50 aastase raieringiga metsas ei saa puud olla eri vanusega ning alusmets on seal nooruse tõttu veel väga kasin ja liigivaene. See on ökoloogiliselt kidur ning haigustele vastuvõtlik tehiskooslus.
Kunagi oli mets Eesti krooni kattevara. Me oleme püüdnud metsa kujutleda oma rahvusliku identiteedi emapuuna. Tulevikuplaan Eestist, kui väikesest ajude ja südamega digi- ja ökoriigist oli geniaalne idee, mida nüüd laseme sentidena läbi sõrmede libiseda. Hetkel ei ole maailmas olulisemat teemat kui elukeskkond.
Kliimasõjad on ammu alanud. Me kõik teame, et CO2 sisaldus atmosfääris kasvab ja see ei ole meile hea. Me kõik teame, et kõige suuremad CO2 sidujad koos ookeaniplanktoniga on metsad ja metsad kaovad kogu maailmas hirmuäratava kiirusega.
Eesti Nokia võiks olla suuna näitamine kogu maailmale, mismoodi loodusvaradega ümber käia. Eesti võiks koondada IT võimekust selleks, et olla rahvusvaheline uurimiskeskus ja katselabor, et mõelda süvitsi ja globaalselt kõige pakilisematele küsimustele:
• kuidas majandada metsi nii, et säiliks nende elujõud ja liigiline mitmekesisus
• kuidas kaitsta põhjavett
• kuidas suhestuda looduse ja ressurssidega antropotseenis
• ja töötada välja järgmiste põlvkondade energeetilisi lahendusi.
Maailmal on Ränioru kõrvale vaja ka Samblaorgu.
Teadmiste turul ei liigu väikesed rahad. IT sektor on maailmas ammu ületanud naftatööstuse mahud. Samblaorg võiks Eesti jaoks olla majanduslik tähelend. Juba praegu teenivad Eesti startupid aastas 520 miljonit eurot tulu, toovad sisse 327 miljonit välisinvesteeringuid ja maksavad 59 miljonit eurot tööjõumakse.
Aga meie tahaksime pigem muu maailma popsid olla. RMK tegevusest teenib Eesti riik naeruväärsed 41 miljonit kasumit aastas raadates oma metsi kiirenevas tempos nii pesitsusajal kui kaitsealadel, vedades välja palki nagu arengumaad, jahvatades metsa graanuliteks ja Taanimaale kütteks vedades.
Me topime metsa oma põlevkivikateldesse ja kutsume kõike seda väärindamiseks.
See on ju sama loll nagu Koera Kaarli sulane Jaan Andrus Kivirähki “Rehepapis”.
“Seepi ei sööda!”
Kui me oleksime mõistlikud ja majanduslikult mõtlevad inimesed, siis tänastel jõuludel ei põletaks me küünlaid ja kuuski, vaid oma harvestere.
