Kui pidevalt valitsuse töörahu häirida, siis võib-olla õnnestub opositsioonil valitsuse sees pingeid üles kruvida, aga teisalt võib sellel olla ka vastupidine efekt, sest praegu tunduvad koalitsioonierakonnad rohkem kokku hoidvat kui kunagi varem, arutleb Lauri Tõnspoeg ERR Arvamusportaalis. Viimastel nädalatel on poliitiline kliima kerinud temperatuuri punasesse ja rahvas on ilmselt rohkem lõhestatud kui kunagi varem meie vabariigi ajaloo jooksul. Opositsiooni ja nendemeelsete ajakirjanike rünnakud valitsuse vastu on jõudnud uuele tasemele, kus vahenditeks on lahmivad solvangud, kärbestest tehtud elevandid ja sõnade väänamine.
Samm sammult jõutakse lähemale kriitilise piirini, kust edasi saab vaid väiksema kodusõja või erakorraliste valimistega, sest võitlejad on asunud barrikaadidele ja kraabivad oma positsioonidel maasse kaevikuid. Riigikogus võis 13. novembril näha opositsiooni organiseeritud rünnakuid, kus tööd olid jaotatud, ehk igaühele oli antud oma teema, millega valitsuse esindajaid rünnata. Püüti iga hinna eest tüli norida ning rahvasaadikud olid sedavõrd närvis, et isegi kõige rahulikumad poliitikud käitusid teismeliste uulitsapoiste kombel klähvides.
Seda lahingut jätkati hiljem sotsiaalmeedias, kus üksteise võidu teineteist valetajateks sõimati. Jüri Ratas ja Martin Helme suutsid küll enam-vähem rahuldavalt rünnakuid tõrjuda, kuid närvilisust õhkas ka neist, sest pidevalt üritati nende vahele kiilu lüüa ja nende ütlusi omavahel vastandada. Kui sellised sõud saavad olema iganädalased, siis ma soovitaksin osalejatel minna stand up koomikute juurde kursustele ja neid ka oma ridadesse meelitada, et lisada väitlustesse natuke huumorit. See tagaks riigikogu ülekannetele kõrgemad reitingud ning me saaksime omale ühe vähemalt kolmeaastase teleseriaali, mis kogu maailmas võiks Eestile tuntust koguda nagu Brexiti saaga.
Või äkki õnnestub sari hea õnne puhul isegi pikemaks venitada kui “Vaprad ja ilusad”. Meil on juba mitmeid teise generatsiooni poliitikuid, asi see siis oma “Dünastia” teha pole!?
Toiduahel ja ministrid
Valitsus ja eriti EKRE on hoogsalt üritanud lammutada opositsiooni toiduahelat erinevates ametkondades ja see on ka praeguse sõja üks põhjuseid. Elmar Vaheri, Lavly Perlingu ja teiste ümber on lahvatanud skandaale ning praegu kogutakse panuseid, kas maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti võib Mart Järviku skandaali tõttu oma tööst ilma jääda (Nii kantsler Lemetti kui minister Mart Järvik kaotasid ameti – toim).
Silm silma, hammas hamba vastu. Teie võtsite meie kantsleri, meie võtame teie ministri. Tükkhaaval kaotab igasse ametkonda sisse imbunud Reformierakond oma võimu ning see ajab muidugi tigedaks. Ligi pool aastat ei olnud neil midagi mõistlikku valitsuse kritiseerimiseks öelda ning nüüd loodetakse lihtsalt pingeid üles kruvides viia valitsus lagunemiseni ja seeläbi võibolla ka erakorraliste valimisteni.
Sarnaseid protsesse on toimumas paljudes maades, kus pikalt võimul olnud eliit kaotab oma positsioone ning ka Euroopa Parlamendi viimatised valimised näitasid, et usaldus teatud seltskonna osas järjest väheneb. Globalistid või rahvuslased, vasak või parem, liberaalid või konservatiivid. Neid vastasseise on alati olnud ja neid saab ka alati olema, kuid tihtipeale on poliitiliste jõudude nimetused oma sisu ammu kaotanud või suisa vastupidiseks muutunud, mistõttu käivad lahingud pisiasjade üle, nagu homode teema või pensionireform või mis pildid kellegi kontoris seina peal on.
Opositsiooni lootus valitsus lõhki ajada läbi ministrite tagandamise, et ühel päeval saavad EKRE-l ministrid otsa, on ju illusioon. Nad just tõestasid vastupidist, pannes erakonnavälise spetsialisti Kaimar Karu väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministriks. Seesuguseid liigutusi on kerge teha ning EKRE reiting sellest vaid ilmselt kasvab.
Kui aga pidevalt valitsuse
töörahu häirida, siis võib-olla õnnestub opositsioonil pingeid üles kruvida ja kiilu vahele lüüa, aga teisalt võib sellel olla ka vastupidine efekt, sest praegu tunduvad koalitsioonierakonnad rohkem kokku hoidvat kui kunagi varem. Reitingute järgi ütleb ka rahvas, et 45 protsenti on valitsuse ja 41 protsenti opositsiooni poolt. Kui lisada mängu Eesti 200, siis võib olla ka vastupidi 45% : 48%, aga reitingud pole valimistulemused ja need võivad kiirelt ka muutuda.
Mis saab edasi?
Kui halvim variant ehk kodusõda välja jätta, siis valitsuse lagunemise järel ei ole mingit mõistlikku koalitsiooni oodata. Keskerakond ja EKRE Reformierakonnaga ilmselt enam koostööd teha ei taha ja see hoiab neid veel kindlamalt need kolm aastat ühes paadis. Sillad on põletatud ning ründav-solvav retoorika kaotab Reformierakonna jaoks vaikselt, kuid järjekindlalt valijaid. Järjest rohkem ilmub välja ka luukeresid, mis pikalt võimul olnutel ikka kuskil kapis kummitavad, sestap on Reformierakonnal kõrge reitingu hoidmine pikas plaanis väga keeruline. Kui midagi ei tee, siis reiting langeb ja kui midagi teed, siis võib samuti viltu minna.
Üldisest poliitilisest lahingutsoonist tõmbuvad rahumeelsemad inimesed eemale ning leiavad endale pelgupaiga kusagil mujal, tõsimeelsed fännid aga koonduvad positsioonide kaitseks veel kindlamalt oma erakondade taha. Erakorralisi valimisi võiks Reformierakond justkui loota, et ehk õnnestub seeläbi kuidagi mingi uus koalitsioon moodustada, aga reitinguid vaadates pole ju suurt midagi muutunud. Parteide kassad on valimiste järgselt tühjad, seega võiks valimistulemus tõepoolest ka veidi varasemast erineda, sest mängutingimused oleksid natuke võrdsemad ja künnise alla jäänud erakondadel oleks võimalik rohkem kaarte segada, eriti kui mõned neist seljad kokku panevad.
See oleks väga halb mõnedele praegustele parlamendierakondadele, kes kaotaksid kohti ning Isamaa ja sotsid võivad lävendi alla kukkuda. Eesti 200 on Isamaast juba reitingutes möödunud ja nemad kõlbaksid koalitsioonipartneriks pea igale erakonnale, aga häda on ju selles, et kui Eesti 200 kasvab, siis Reformierakond ja sotsid kaotavad hääli, seega selline valimistulemus, mille puhul nad kolmekesi saaksid koalitsiooni teha, on ebatõenäoline, kuid mitte võimatu.
Veidi irooniliselt mõjub ehk asjaolu, et valitsuse ja järjest tugevneva patiseisu tekitajaks on kõige populaarsema erakonna esinaine Kaja Kallas, kes suutis Reformierakonna esimeses koalitsiooniläbirääkimiste voorus varumeeste pingile saata ning nüüdseks on kindlustanud, et see sinna ka jääb. Ühel hetkel jõuab see kurb nali kohale ka kõige paadunumatele reformierakondlastele ning loob kena lahinguvälja sisetülide ja uute esimeeste vaheliseks võimuvõitlusteks. Reformierakonnast on tänavu lahkunud mõnedki tuntud liikmeid, aga siiani Kallase võim veel püsib, aga selle hoidmiseks on paraku vaja raha, ametikohti või välisvaenlast. Kuna esimest kahte opositsioonis olles väga laialt käes ei ole, siis lahingutegevuses valitsuse vastu ilmselt pikki pause esialgu oodata ei maksa.
Mis siis ikkagi saab edasi?
Sedasama saab, pikalt ja piinavalt. Viha ja vaenu õhutamist, kuni kriitiline piir või lõpp on käes. Osad inimesed väsivad sellest kemplemisest ära ning sulgevad oma silmadkõrvad poliiträhklusele, mille tõttu valimisaktiivsus saab järgmine kord veel madalam olema, EKRE ja Keskerakond koguvad järjest rohkem valijaid, mõnel hakkab neist kahju või mõni leiab, et nad saavad riigi juhtimisega hästi hakkama.
Äärmused muutuvad tugevamaks ning lõhe rahva sees suureneb, mis muudab võimekuse keerulistes olukordades hakkama saada või uut Eestit üles ehitada järjest väiksemaks.
Reformierakond ja sotsid üritavad igast sääsest elevanti teha ning press aitab sellele kaasa. Ja nii kuni järgmiste valimisteni, siis järgmisteni ning siis on kliimaprognoosijate sõnul meie aeg juba sellel planeedil otsas.
Nii et pole hullu, elame need kahed valimised üle, las nad kemplevad edasi ja siis paneme lukus kõrvad juba pea alla. Sest vahepeal pole kellelgi olnud aega meie elukeskkonna ja tuleviku nimel midagi teha. Vaatame iganädalast seriaali ja valime saate lõpuks parimad esinejad nagu Eesti Laulu konkursil.
Selle kõige peale sobiks lõpetuseks Aino Perviku tore lugu 40 aasta tagusest ajast, mil valed pildid rippusid seintel.
Kelk ja kilk
Kilgil hakkas ahju taga palav. Ta keksis õue ja nägi seal kelku.
“Lähen kelguga kelgutama!” kelkis kilk.
“Mina kilgiga ei kelguta!” kilkas kelk.
“Mina aga kelgutan ikka kelguga!” kelkis kilk edasi.
“Jäta oma kelkimine, kilk!” keelas kelk.
“Jäta oma kilkamine, kelk!” keelas kilk.
“Mina võin igatahes kilgata, aga eks sina kelguta ilma kelguta!” pilkas kelk kilki.
“Kui tahan, kelgutan kasvõi kelguta. Aga sina ära kilka!” keelas kilk kelku.
Nii nad kemplesid – kilk kelguga, kelk kilgiga, kuni räästad hakkasid tilkuma, ja ei saanudki lõpuks kelgutada ei kilk ega kelk.
(Aino Pervik, “Umbluu”. Eesti Raamat, 1980. Lk. 14.)
Lauri Tõnspoeg,
Elurikkuse Erakonna juhatuse liige
