Vasakul ees Aldo Kals. Foto: Heinrich Tõnisson
Järgmisel küünlapäeval on Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäev. Seda juubelit silmas pidades korraldas Tartu Rahu Põlistamise Selts koostöös Eesti Rahvaülikooli ja maakondlike keskraamatukogudega eelmise aasta lõpul ja selle algul ettekandeturnee Eesti kuues maakonnas, sh Pärnus.
Eesmärk oli tutvustada seda lausa maailma ajaloo seisukohalt ülitähtsat dokumenti. Ühe taolise ürituse vähendatud variant toimus 3. oktoobril Pärnu-Jaagupi raamatukogus. Seal tuleb juba aastaid vankumatu järjekindlusega iga kuu esimesel neljapäeval Ester Kerge eestvedamisel kokku kohalike koduuurijate ja raamatusõprade seltskond. Nii ka seekord ja lektoriks olin mina ja Jaan Poska dokumentaalfilmi näitas Andrus Peetson.
Üks minu ajalooprofessoreist ütles, kui lähete ettekannet pidama, ärge unustage näitlikke õppevahendeid. Nii ka seekord. Juba Jaagupi Vabadussamba taasavamise 30. aastapäeva ürituselt tuttavad Petserimaa ja Eesti Ingerimaa kaardid olid laotatud lauale ja täies mõõdus nende alade lippe asendasid väikesed laualipud, millest Petseri maakonna oma anti ürituse lõpul kingitusena Jaagupi raamatukogule.
Miks me ei väsi rääkimast Tartu rahulepingust kui meie riigi sünnitunnistusest ja miks ei julge seda suhu võtta need, kelle südametunnistus pole puhas ja kelle kohta on kohaldatav Karistusseadustiku riigireetmist sätestav karm paragrahv 232?
Teema polnud jaaguplastele võõras. Umbes sama rääkisime samas paigas 2017. aasta hingedepäeval ja siis oli meie külaliseks Petserimaa kirjanik, luuletaja ja tõlkija Ilmar Vananurm. Just teda ja tuhandeid Petserimaa eestlasi ehk setosid puudutab see teema valusalt, sest neilt tahetakse meie riigi heakskiidul nende maakond ära kinkida.
Teema haarab kaht küsimust ja nimelt Tartu rahulepingut ja nn uut piirilepingut. Millegipärast on suur hulk Eesti poliitikuid koondunud EV idapiiri küsimuses mitte Tartu rahulepingus ja meie põhiseaduse sätestatud piiri, vaid hoopis 1944. a. 23. augustil ebaseaduslikult vormistatud nn stalinliku piirijoone taha. Nende kahe piiri erinevus on see, et Eesti Vabariigilt on ära võetud kaks kolmandikku Petseri maakonnast ja kolm Narva-tagust valda Eesti Ingerimaalt. See maaala on üsna suur, olles võrdne Saaremaa ja lausa Euroopa Liidu ühe liikme, Luksenburgi Suurhertsogiriigi omaga.
Et asjast paremini aru saada, joonistame Põhja-Pärnumaa valla kaardile Pärnu-Jaagupi kihelkonna piires umbes sellise kontrolljoone, mis saab alguse Kõnnust, läheb Kergu surnuaedade põhjamüürist otse Pööravere, Kaelase, Langerma, Vahenurme ja Virussare kaudu Lavassaare järve. Kõik, mis on sellest põhjapool, on Eesti oma, mis aga lõunas, on koos Pärnu-Jaagupi aleviga Venemaa annekteeritud ala.
Paneme homme lõunapool kontrolljoont kehtima venekeelse koolihariduse, jumalateenistused ja asjaajamise ning haudade külastamiseks peavad eestlased Tallinnas Pikal tänaval järjekorras seisma ja viisasid nõutama. Kui aga teile see kontrolljoon ei meeldi ja te olete poe taga või bussijaamas sel teemal omavahel juttu ajanud, siis suursaadikuonu teile viisat üldse ei anna.
Vaat just niisugune on lugu Petserimaal, kust oli pärit Jaagupi ja Kergu apteeker Rudolf Ferdinand Näks, Uduvere Bezanitski preestrisuguvõsa ja meie kihelkonnas võidelnud metsavend Viktor Rumjantsev. Kuidas meile see kõik meeldiks?
Õnneks on meil võimul rahvuslik koalitsioon, kes seda riigireetmist läbi ei lase. Selle eest pälvib tänusõnu meie poolt valitud Riigikogu liige Andres Metsoja.
Kõik huvilised on oodatud järgmise aasta jaanuaris Tallinnas toimuvale Tartu rahulepingu 100. aastapäevale pühendatud konverentsile, mille puhul ilmub teemakohane trükis. Selle saavad Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Petserimaa Suveülikooli kingitusena kõik Põhja-Pärnumaa valla raamatukogud.
Aldo Kals
