Just nii pikk (väga pikk) on üks tavaline Eesti suuremat sorti toidupoe jäätiselett. Täpsemini öeldes sügavkülmik. Eestis ollakse suure jäätisevalikuga nii harjunud, et teistele maadele sattudes tabab eestlasi tihti üllatus, et kuidas nii kesine valik?!
Isegi meie väikestes maapoodides on vägagi muljetavaldav jäätisevalik. Jäätis on eestlastele suvekuudel väga oluline ja seda süüakse meeletutes kogustes. Kõige enam Eestis müüdavaid jäätiseid on meie enda, Soome või Rootsi toodang.
Põhja-Ameerika suurtes toidupoodides alati jahmatab mind hommikukrõbinate vahekäik – et kuidas saab terve pikk riiulite vahe olla ainult mingite (tühiste) helveste päralt? Soomes, Rootsis ja Norras hõlmab kauplustes sama üüratut pinda näkileibade valik. Ja meil on võrdväärselt pikk jäätistelett. Need on tegelikult huvitavad kultuuriviidad. Eestis on hommikuhelbed pigem luksuskraam (mõttetult kallid – hommikul süüakse pigem kas putru või võileibu) ja näkileivadest on tootevalikus kanda kinnitanud üldjuhul vaid Finn Crisp nagu Põhja-Ameerikaski.
Soome lahe all ei vahetu mitte ainult paekivi graniidi vastu, vaid tärkab pärandisse juurdunud näkileivalembus.
Fotol oleva, hetkel traagiliselt tühjalt haigutava, rikkis külmiku kohal on uste taga sügavkülmas pakijäätised, need liitrised ja enamad, mida kogu perele koju sügavkülma viia.
Alumine, pealt avatud lett on puhtalt pulgajäätiste ehk üksikportsude päralt – kui see töötab. Talvel selline vaatepilt ei morjendaks nii väga, kuid suvel on see paras pauk.
Riina Kindlam,
Tallinn
