Lääneriigid on vaevalt avanud silmad Kremlist lähtuva ohu suhtes, kuid nüüd peavad nad seisma silmitsi palju suurema ohuga palju tõsisemalt vastaselt, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas Postimehe arvamusrubriigis.
Hiinal on olnud Euroopas hea kuu. Itaalia liitus president Xi Jinpingi visiidi ajal Vööndi ja Tee Algatusega (BRI). Kreeka nõustus liituma algatusega «16+1» – Hiina juhitud taristuprojektide iludusvõistlus – selle tippkohtumisel Dubrovnikis, millest võttis osa peaminister Li Keqiang. Euroopa Liit leppis kokku oma kaubandussuhete tugevdamises Hiinaga. USA valitsuse jõupingutused saavutada oma Euroopa liitlastelt Hiina tehnoloogiahiiu Huawei toodete keelustamist on seiskunud.
Veel üks väike, kuid paljuütlev näide Hiina katsest kehtestada diplomaatilist hegemooniat tuli Prahast, kus selle suursaadik sundis Tšehhi väliskaubandusministrit eemaldama rutiinselt kohtumiselt Taiwani esindajat.
On märke vastutegevusest. Tšehhi avalik arvamus reageeris Pekingi ees lipitsemisele jõuliselt. EL tegi teatavaks uue poliitika Hiina suhtes, milles viitab sellele kui «süsteemsele rivaalile».
Mõned Euroopa riigid, eriti Rootsi on võtmas karmimat joont. Hiinas sündinud Rootsi kodaniku Gui Minhai röövimise järel on Rootsi võimud alustanud kriminaaluurimist oma Hiina suursaadiku Anna Lindstedti suhtes tema väidetava kaasosaluse eest püüetes vahendada kokkulepet härra Gui tütrega. Samuti pakub Rootsi asüüli uiguuridele, Lääne-Hiina tagakiusatud moslemivähemusele.
Tegevuslünk ja teadmistelüngad on siiski rabavad. Lääneriigid on vaevalt avanud silmad Kremlist lähtuva ohu suhtes. Nüüd peavad nad seisma silmitsi palju suurema ohuga palju tõsisemalt vastaselt: Hiina Kommunistlik Partei.
Venemaa ja Hiina režiimid ei ole liitlased. Mõnes mõttes on nad rivaalid. Samas on neil sarnased eesmärgid. Mõlemad tahavad sünget kahepoolsete korralduste maailma, kus ärihuvid on esmatähtsad ja põhimõtted on lihtsalt dekoratsiooniks. Kummalegi ei meeldi mitmepoolsed institutsioonid, milles rikas maailm saab neile kambakat teha.
Hiina teab, et Euroopa, USA ja nende Aasia liitlased saavad tegutseda reeglite kujundajate ja jõustajatena. USA üksi seda ei suuda. Venemaa teab, et ilma USA julgeolekuvihmavarjuta muutub Euroopa lihtsaks saagiks. Kumbki riik ei näita mingeid märke poliitilisest liberaliseerimisest. Mõlemas riigis on võimul eliit, mis plaanib sinna jääda.
Lääne parim vastus sellele oleks hoogustada koostööd, eriti kollektiivse majandusjulgeoleku alal. Suutmatus leppida USA eelmise valitsuse ajal kokku transatlantilises kaubandus- ja investeerimispartnerluses (TTIP) paistab praegu kõhedust tekitava luhatud võimalusena.
Austraalia ja Jaapani loominguline algatus, mida toetavad Kanada ja teised riigid, Vaikse ookeani ülene partnerlus (TPP) USA osavõtuta uuesti üles ehitada tundub imetlusväärne. Lääne liite tulevikus tabavad raskused, sealhulgas tülid Euroopa kaitsekulutuste pärast, terendav transatlantiline kaubandusnääklus ja Brexit, paistavad kõik potentsiaalselt kohutavate kuludega segajatena.
Üksikutel riikidel on vähemalt praegu piisavalt manööverdamisruumi. Mida rohkem riike näitab avalikult oma sidemeid Taiwani, demokraatliku läänemeelse seaduste valitsetud Hiina Vabariigiga, seda raskem on maismaa kommunistlikul režiimil seda allumatuse eest karistada.
Lääne ametnikud peaksid valjuhäälselt ja järjekindlalt tõstatama ka endise diplomaadi Michael Kovrigi ja konsultant Michael Spavori – kahe Hiinas kinnipeetud Kanada kodaniku – juhtumeid. Inimõigused Tiibetis ja Hongkongis, usuline tagakiusamine ja eelseisev Tiananmeni väljaku veresauna aastapäev pakuvad veel ohtralt võimalusi protesti avaldada.
Ka Kremliga seoses on meil palju võimalusi: hoida sanktsioonide küsimuses kindlat joont, toetada Ukrainat ja mis kõige tähtsam, võtta pihtide vahele meie finantssüsteemi kaudu voolav räpane raha.
Mida varem me näitame tahet end kaitsta, nii sümboolselt kui ka praktiliselt, seda väiksem on tõelise õudusunenäo tõenäosus – et Venemaa ja Hiina hakkavad oma taktikaid ja ressursse ühise eesmärgi taha koondama.
Edward Lucas
Postimees, 16. aprill
