Sirje Kiin on eestlastele tuntud eelkõige kui üks „40 kirja“ algatajatest ning Marie Underi biograaf. Sirje elab hetkel Ameerika Ühendriikides Madisonis ning tutvustab Eesti kirjandust igal aastal ka Kotkajärve Metsaülikoolis. Hiljuti ilmus temalt Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks mälestusteraamat „Pühendused. Mälestusi Eesti kirjanikest“. Selles meenutab autor (otseses ja ülekantud tähenduses) kohtumisi tuntud kirjanikega, muuhulgas Kanadas elanud Arved Viirlaiu ja Urve Karuksiga. Sul on, nagu tavaliselt, kümme rauda tules. Varsti peaks vist ilmuma Marie Underi ingliskeelne versioon. Ehk räägid pisut oma kirjanike mälestusteraamatust.
Oma Underi-raamatule otsin Ameerikas kirjastajat. Aga minu uus raamat „Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest“ ilmus kümne raamatu sarjas, kus eesti kirjanikud meenutavad teisi kirjanikke. Sari on mõeldud kirjanduse populariseerimiseks – kirjanikega juhtub ju igasugu imelikke asju, neil on vastastikku keerulised suhted, millest tekib kirjanduselu ja mis paremal juhul ongi osa Eesti kirjanduskultuurist. Need on raamatud kirjanduselust, aga ka meie lähiajaloost. Autobiograafilised ja psühholoogilised on näiteks Maimu Bergi ja Eeva Pargi memuaarid. Arvo Valtoni raamatus on lausa seitsmekümne viie kirjaniku miniprotreed. Hando Runneli raamatus on rohkem ilukirjanduslikud esseed. Minu raamatus „Pühendused“ on 15 lugu 16 kirjanikust. Ühes loos on nimelt juttu kahest kirjanikust – Astrid ja Ivar Ivaskist. Raamat algab nendest, keda olen pikalt uurinud ja kellest olen juba kirjutanud (Marie Under, Kersti Merilaas) või kirjutamas biograafiat – pikemat aega on mul käsil Ivar Ivaski ja Juhan Viidingu elu ja loomingu uurimine. „Pühendused“-raamatus kirjutan ka neist kirjanikest, keda Eestis enam hästi või üldse mitte ei tunta. Need on autorid, kes on saatuse sunnil pidanud elama välismaal.
Kes on seal Kanada kirjanikest?
Kanada kirjanikest on minu raamatus lood Arved Viirlaiust, eesti kirjanduse parimast sõdurist ehk sõduriromaanide meistrist, ja luuletaja Urve Karuksist. Koostasin mullu Urve tütre Linda Karuksi abiga tema „Kogutud luuletused“. Leidsin Eestis ka kirjastaja Eesti Keele Sihtasutuse, kes annab tänavu selle raamatu välja. Kirjutasin teosele järelsõna. Selle töö peale kulus mul eelmine kevadtalv, sest Urvel oli üsna palju avaldamata luuletusi, tema käsikirjaline pärand oli päris suur. Urve Karuksi uues raamatus on umbes pooled luuletused varem avaldamata tekstid. Nii et avastasime uue ja tundmatu Urve.
Keda „Pühenduste“ raamatus veel leida võib?
Kirjutan ka sellest, kes oli kurikuulus poliitiline pseudonüüm Sirje Sinilind alias Juhan Talve, kes avaldas Soomes ühe kõige keelatuma nõukogude aja raamatu „Eesti ja Venemaa“ (Viro ja Venäja“), mis analüüsis Eesti venestamist. Samuti avaldan esmakordselt oma 1980. aasta päeviku sellest ajast, kui sündis meie ajalooline „40 kiri“ – see on autentne päevik, mida ma peitsin omal ajal Viljandis KGB läbiotsimiste eest. 40 kiri oli nagu lakmuspaber, mis andis läbilõike ühiskonnas toona valitsenud hirmudest. Saatsime kirja umbes sajale inimesele, aga ainult 40 söandas alla kirjutada. Mis olid mitte-allakirjutamise motiivid ja mis olid allakirjutamise motiivid? Mu päevik avab neid taustu. Enamus mu raamatu lugudest on meie hulgast lahkunud kirjanikest, kuid kaks viimast lugu on siiski elavatest kirjanikest – Maimu Bergist ja Hasso Krullist. Kirjutan sellest, kuidas pidin kaitsma Maimu Bergi ebaõiglase ning meesšovinistliku kriitika eest, mille tagajärjel astus toonane Loomingu toimetaja ametist tagasi. Teine lugu on Hasso Krullist, kes oli sunnitud Max Harnooni varjunime all debüteerima. Kirjutan, mis nipiga saime omal ajal kaasa aidata tema avaldamisele. Räägin ka sellest, kuidas me Hasso Krulli vene sõjaväkke minekust ära päästsime.
Kirjutad seal raamatus ka oma sõpradest?
Raamatus on mälestused mu kauaaegsest sõbrast, luuletaja Juhan Viidingust ning tema emast Linda Viidingust, kes oli tuntud kultuuritegelane, Soome kultuuri ja kirjanduse tõlkija. Aga leidub ka lugu sellisest vähetuntud kirjanikust nagu Anton Suurkask, kes on ligi sada teost avaldanud ja keda praegu ometi paljud ei teagi. Tema oli omal ajal Viljandis suurmees. Kui olin 15-aastane, oli mul saatuslik juhus temaga arsti ooteruumis kohtuda. Kirjutasin ka loo armsast professor Juhan Peeglist, kes oli ülikoolis meie ajakirjanduse õppejõud.
Kui tihti sa Eestis käid ja kas kogud siin ka oma uutele raamatutele materjali?
Püüan igal aastal olla vähemalt paar kuud Eestis. Mul on kombeks Eestis olles töötada mõned nädalad Tartus kirjandusmuuseumis. Oleneb sellest, mis materjalidega ma töötan. Nimelt mu enda arhiiv on deponeeritud kirjandusmuuseumi, nii et kui tahan enda mälestusi kirjutada (mida ma ka kirjutan), siis pean oma arhiivi käima uurimas kirjandusmuuseumis. Enne kui ma Ameerikasse kolisin, deponeerisin sinna 30 kasti oma „kultuurikihte“. Samuti on sealne Ivar Ivaski arhiiv kõvasti täienenud, sest pärast Astrid Ivaski surma on Riiast saadetud palju uusi materjale. Need pean läbi vaatama. Osa jõudsin juba eelmisel aastal läbi vaadata, aga vahepeal on kindlasti midagi uut tulnud. Kui ma olin 2018 juunis AABS-i konverentsil Stanfordis, siis pärast mu Ivaski-ettekannet tõusis tagareas püsti üks suur hallipäine Läti mees Valters Nollendorfs, kes teatas, et ta on Riia okupatsioonimuuseumist ja tema käes on veel terve hulk Ivaskiga seotud arhiivimaterjale. Seepärast käisin mullu sügisel ka Riias uurimisretkel. Läti Teaduste Akadeemias on avatud Astrid ja Ivar Ivaski mälestustuba, kus saab nende arhiiviga tutvuda ja seal töötada.
Seikled siis kahe mandri vahet. Kaua sa juba Ameerikas oled olnud?
Neliteist aastat. 2005 hakkasin olema rohkem sealpool, aga ma ei pea ennast siiamaani päriselt Ameerika püselanikuks, sest elan ikka pigem kahte lehte, lihtsalt vahemaa kauguse tõttu viibin rohkem USAs kui Eestis. Pikad talved seal ja suvel või sügisel siin (Eestis).
Oled Eesti Elu lugejatele tuttav, sest oled ikka kirjutanud huvitavatel poleemilistel teemadel, sul on väga huvitavad arutelud Eesti ühiskonnast. Kuidas on elada Eestist kaugel?
Pean tunnistama, et kui oleksin kõik need aastad Eestis elanud, poleks ma kuigi palju raamatuid kirjutanud. Nii häid loomistingimusi kui USAs pole mul olnud mitte kusagil mujal. Esmalt sellepärast, et mul on õnnelik abielu, mees on mulle moraalselt toeks, ta on loonud mu tööks kõik võimalused. Mul pole elus varem olnud niisugust töökabinetti ega selliseid tehnilisi tingimusi, nagu mul praegu on. Teisest küljest on mul nüüd ka rohkem aega – sotsiaalne karussell ei ole Ameerikas nii tihe. Eestis on paraku kultuuri- ja seltskonnaelu oravaratas nii tihe, et kui siia tulla, siis on muudkui need kassiristsed, kissan ristiäiset – see on soome keelest laenatud väljend. Eestis on nii palju raamatuesitlusi, sõprade, kunstnike ja kultuurinimeste üritusi ja ettevõtmisi, millele lihtsalt pead kaasa elama ja osalema, kui siin juba füüsiliselt kohal oled. See on sinu sotsiaalne kohustus ja rõõm ka muidugi. Ühest küljest on see väikese kultuuririkka ühiskonna õnnistus, aga teisest küljest ka needus. See sebimine neelab su päeva väikeste tükkide kaupa ära, nii et lõpuks vaatad, et päevast polegi mingit jälge järele jäänud. Loomisrahu mõttes on Ameerikaaastad mul viljakamad olnud.
Kas igatsed Eesti järele?
Loomulikult igatsen – Eesti raamatupoodide ja poja ja pojapoja järele, Eesti niidu- ja metsalillede järele. Neid preerias ei kasva, Lõuna-Dakotas on kontinentaalne kliima, suvel kuum ja talvel külm. Seal väiksed lilled ei kasva, aga need lilled, mis kasvavad, on siis ka poole suuremad kui Eestis. Mu roosid on nagu pojengid, pojengid on nagu kapsad, ka rukkililled on Ameerikas poole suuremad, kuna muld on hästi viljakas. Mul on suur lilleaed, kus kodused rukkililled, meelespead, astrid ja murtud südamed aitavad igatsust leevendada.
Kuidas kõrvalt vaadates ja jälgides tundub Eesti elu?
Üldiselt on Eestil vedanud, aga probleeme on igas ühiskonnas – ebavõrdsus on valusaim. Poliitiline stagnaperiood on Eestis liiga pikalt kestnud – ei ole olnud korralikku riigireformi ega läbimurret. Eesti on vanadele loorberitele puhkama jäänud nii IT vallas kui poliitilises reformimises. Meil on kõvasti värsket verd ja uusi põlvkondi otsustajateks vaja. Need poliitbroilerid, kes on partei noortekogudest välja kasvanud, kellel ei ole reaalse eluga olnud mingit kokkupuudet ega teist eriala, nad ei ole pika perspektiiviga poliitilisteks otsusteks kas võimelised või valmis. Nad vaatavad ainult valimistsükli mõõdus – kas järgmistel valimistel saavad hääled kokku. Tuleks aga vaadata Eesti arengut 15-20, kasvõi saja aasta perspektiivis. Olen sellest kirjutanud ka oma kolumnites, et vajame tõelisi riigimehi ja -naisi. Lõpetasin siiski mullu veebruaris oma regulaarsete kolumnite kirjutamise väliseesti lehtedele ära, sest mul on vaja oma pooleliolevad raamatud lõpetada. Aga viimaste aastate jooksul kirjutatud kolumnitest luban teha ka ühe raamatu.
Oled kirjutanud kirjanikest, kes on vanemad või juba surnud. Kuidas sa näed tänapäeva noort Eesti kirjanduselu?
Eelmisel suvel Kotkajärvel (Metsaülikoolis) oli mul loeng isamaaluulest läbi aegade. Seal jõudsin oma noore lemmikuni – Eda Ahi on saanud mitu luulepreemiat, üks neist on Alveri luulepreemia. Teda peetakse Betti Alveri järeltulijaks nooremas luules. Tema on kindlasti üks, kellel hoian silma peal. Natuke vanem on Jürgen Rooste, kellel on looduslik, täiesti purskav anne. Soovitan näiteks Facebookis Jürgen Roostet jälgida, ta kirjutab seal iga päev luuletusi – kõik tema sissekanded on luuletused: hingevalud ja vaevad, isegi pohmellis kaebelaulud tulevad tal välja heas luulevormis. Jürgen on looduslik ürganne. Kord kehastasime Janika Kronbergiga Kotkajärve sillal Kristiina Ehinit ja Jürgen Roostet. Mina olin Kristiina Ehin ja Janika oli Jürgen Rooste. Mõlemad luuletajad võiksime edaspidi Kotkajärvele kutsuda.
Kas tahaksid veel midagi Kanada lugejatele öelda?
Kotkajärvest alguse saanud metsaülikoolide traditsioon elab Eestis ikka edasi – eelmisel suvel toimus taas Kääriku metsaülikool, kuhu tahtsin, et mu poeg ja pojapoeg läheksid. Nad mõlemad jäid väga rahule. Nii et Kotkajärve vaim elab ka Käärikul.
Mul on hea meel, et tänavune Kotkajärve Metsaülikooli raamatuklubi raamat ongi minu teos „Pühendused“, nii et tere tulemast augustis Kotkajärvele – loeme ja arutleme, naudime ilusat eesti keelt ja põnevat kirjandust.
Küsitles Lea Kreinin Kanada Eesti Elu jaoks
