18. novembril sai laulja Tõnis Mägi 70-aastaseks.
Sel puhul kirjutas religiooniuurija ja filoloog Marju Lepajõe Maalehes:
“Tõnis Mägi on laulik jumala armust, just nimelt laulik, mitte lihtsalt laulja. Sellist nähtust esineb pigem müütides ja rahvaluules ning sealgi mitte palju, vaid ikka üksikuid. Ja nii nagu oleks Homeroselt imelik küsida: kuidas “Ilias” tuli?, ei ole erilist mõtet küsida Tõnis Mäelt, kuidas tuli “Koit” või “Palve” või mõni muu laul. See muusikaks saanud elu ja puhas igavik tuleb lihtsalt vastu võtta, püsti tõusta, nutta või naerda, kaasa laulda, olla õnnelik sellest kingitusest, et see inimene on meie sekka juhtunud, kellest sünnivad hümnid – just meie ajal ja meie maal. Suutlikkus viiskümmend aastat keset XX sajandi viletsust ja vaeva üha uueneda on samuti müütiline, nii nagu ka suutlikkus laulda vanu laule, justkui see olekski nüüd see esimene kord. Elu on selles muusikas alati uus, mõtte ja südame kirg selle sees ei ole üleinimlik, vaid lihtsalt ülimalt inimlik.
Väga eriline on see, kuidas eesti keel Tõnis Mägi lauludes elustub, kuidas ta sõnu hääldab, kui sügavaks need sõnad muutuvad – kui võimas võib olla eesti keel. Nii ongi ta kuidagi loomulikult teinud ühe keele emantsipatsioonis kõige olulisema sammu: tema laulude pärast, mida on laulupidudel kuuldud, on inimesed kaugetel maadel hakanud õppima eesti keelt. Eesti keelt on õpitud “Kalevipoja” pärast, rahvalaulude pärast, kirjanikest on selline mõju olnud Betti Alveri luulel. Keel muutub maailmakeeleks siis, kui seda hakatakse õppima tarkuse pärast, mis selle keele tekstides on kirja pandud, ning Tõnis Mägi on selle sammu teinud.
Ehk olekski kohane tema muusikat nimetada meie aja eeposeks, mis on sündinud metsast ja maast, veest, tulest ja õhust.”
