Peale minu kooliaega on tekkinud eestlaste kalendrisse juurde üks päev – tarkusepäev. Mis ajal see meie rahvakalendrisse tekkis, ei tea vist õieti keegi. Aga 1. septembril, esimesel kooliaasta päeval, seda peetakse. Katkiste põlvedega, kriimudest lastest saavad siis üleöö äkki valge pluusi ja musta seeliku või viigipükstega igati ontlikud koolilapsed. See on vist ka ainus päev, kus nii korralikult riides ollakse, sest ametlikku koolivormi kandmise nõuet enam ei ole ja lapsed seda ei armasta.
Värvikirevad koolimütsid surutakse pähe, lilli toob õpetajale ka kõige ulakam poiss. Aktusel kantakse sisse uhked koolilipud ja iga pisipõnngi püüab Eesti hümni kaasa laulda.
Mis seal salata, peaksime olema üks õnnelikum rahvas. Meie suvine koolivaheaeg on üks pikemaid kogu maailmas, õpetajad on puhanud kaks kuud – seda loetakse Eesti haridussüsteemi privileegiks.
Ja lapsed ongi rahul. Tarkusepäeval pakutakse linnaväljakutel tasuta torti ja mängima on kutsutud lemmikbändid. Lõpututes töötubade telkides saab registreeruda huvialaringidesse ja neid on nii palju, et raske on otsustada.
Kõik on nagu hästi, aga sel aastal vajutab koolialgusele pitseri valimiskarusselli käimaminemine. Koolidesse trügitakse seda hoogsamalt, et kevadel saavad riigikogu liikmeid valida ka 16-aastased. Tüdrukud, kes õhkavad alles noormeeste ja moesolevate Korea poistebändide järele ning poisid, kes veel isegi saa ei aru, kuidas nad nii pikaks on kasvanud ja miks äkki tüdrukud nii pirtsad on. Korraga ei taha nad end enam lasteks nimetada, aga kodus püütakse igasugune vastutamine vanemate õlgadele lükata.
Ja hea on, kui verinoori valijaid püütakse ära osta helkuritega, mida tarkusepäeval punasest telgist jagatakse, see noori niikuinii ei huvita. Hullem on, kui tõmmatakse üles kampaania noortekampade ohjeldamiseks, mille tulemusena käivad parkides patrullimas tipp-poliitikud koos politseiga.
Miks? Sest noored vajavad kooskäimist. Kohti, kus saada omaealistega peale kooliaega kokku, on nii vähe. Tore on, kui on võimalus ühiselt jalutama minna värskesse õhku, parki või tänavatele. Nii on seda tehtud ajast aega. Noored peavad omavahel suhtlema õppima, sotsiaalselt küpseks ei saa vanemate sõnade järgi või interneti keskkonnas. Ja pole midagi imelikku, kui aegajalt läheb ka omavaheliseks arveteklaarimiseks. Nii on see käinud ürgajast, inimkonna hällist saadik. Me kõik oleme selle läbi teinud. Öelda, et Eesti on noortekampade ja –jõukude maa, kus minister peab käima olukorda stabiliseerimas, on julm. See on marginaalne. Need asjad tuleks kohe ja kohal lahendada, mitte sellest suurt numbrit teha. Eesti on nii väike maa, et siin tunnevad kõik kõiki ja ükski tegemine ei ole saladus. Vägivalda on võimalik juba eos summutada. Me oleme rahumeelne rahvas.
Küll võiksid poliitikud mõelda, et mida neil siis noortele ikkagi pakkuda on?
Tasuta koolitoitu? Veel ikka on valimislubadus “tasuta koolitoit” pelgalt lubadus. Igal aastal tuleb lapsevanematel koolitoidule kolmandik juurde maksta, aktiivsemate laste vanematel isegi pool.
Tasuta bussisõit? Vähemalt Tartus peavad lapsevanemad koolisõidu kinni maksma.
Innovaatiline “tiigrihüpe”? Paljudes koolides on tahvelarvutite ja nutiseadmete kasutamine tunni ajal keelatud. Lapsed on nutiseadmetes palju nutikamad kui õpetajad. Nemad on arvutivaldajad, õpetajad aga arvutikasutajate põlvkond. Uued õppeprogrammid ei suuda toetada e-õppimist, meil lihtsalt pole nii palju õpetajaid, kes sellega suudaksid kaasa minna.
Kunagi pakkusin ühel haridusfoorumil välja mõtte, et kui Eesti peab Kreeka laene tagama, siis kas poleks mõtekas ka ise laenu võtta ja paigutada see tulevikku. Hakata maksma 16-26-aastastele kodanikupalka 600 eurot kuus. Ilma igasuguste tingimusteta. Lapsevanemaid selle raha hooldajaks panemata, ülejäänud toetustest loobudes. Ilmselt poleks laenatav raha ka üüratult suur, sest kaoks igasugused sotsiaaltoetused ja nende jagamiseks palgatud ametnikearmee palgavajadus.
Mu ettepaneku peale hakkas foorumile kutsutud minister räuskama. Sõna otseses mõttes räuskama: “Kas te üldse mõtlete, mida välja pakute, noored ei oska seda raha kasutada, nad ei õpi siis enam koolis, joovad raha maha ja laisklevad. Kes siis näiteks supermarketites töötavad!”
Mõtlen küll. Kas me peamegi tahtma, et meie noortest kasvab odav tööjõud? Kas me tõesti arvame, et 16-26-aastane on nii primitiivne, et tas puudub teadmistejanu õppida? Miks me arvame, et ta ei oska end ise majandada, kui just selles eas luuakse mujal maailmas suuri äriettevõtteid.
Äkki me usaldaks oma noori? Äkki nad suudaksid teha Eestis arenguhüppe? Luua innovaatilisi ettevõtteid, kui tahavad, siis minna maale elama, luues talusid puhta toidu kasvatamiseks. Ilma hirmuta, et järgmisel päeval puudub neil raha. Kui vaja, siis käia maailmast teadmisi kogumas.
Ja mis kõige tähtsam, sünnitaks uusi eestlasi! Et lapse sündi ei peaks edasi lükkama hirmus, kuidas toime tulla. Et esimene ja teine laps ei jääks sündimata.
Ma olen kolme lapse ema, esimene laps on ülikoolitee läbi teinud ja kasvatab oma talus väikest pisipõnni, teine ka kohe üle 26-eluaasta, bakalauruseaastad pidi hambad ristis õppima kõige paremate tulemuste peale, et õppetoetust saada, sest vabakutselised vanemad teda eriti toetada
ei jõudnud. Sellest sügisest on tal jälle õpingutee jalge all ja püüab selle kõrvalt tööl käia. Miks peab
see tee nii raske olema? Vähemalt kolmandale tirtsule võiksid poliitikud siis midagi sellist lubada, mis lubamist ja hingede püüdmist väärt oleks?
Kevadel oma vennatütre gümnaasiumi lõpuaktusel direktori kõnet kuulates, et “kõik teed on teile nüüd valla”, mõtlesin kurvalt mõne aasta eest Kunstiakadeemia lõpuaktusel rektor Signe Kivi poolt magistritele kaasa lausutud sõnadele: “Nüüd ei vaja teid enam keegi”.
Nii ongi, triigitud ja viigitud tarkusepäeva jütsidest saavad 26. eluaastaks inimesehakatised, keda enam keegi ei vaja. Aga Eesti ju vajab. Anname neile võimaluse. Räägime sellest ka siis, kui me poliitikud ei ole. Mina ei ole, aga ma unistan tuleviku Eestist, kes on vaimult suur.
Kristel Vilbaste,
