Kunagine peaminister ja IRLi auesimees Mart Laar kirjutab, et meie poliitikud on Euroopa Liidu eesistumisega kaasneva potentsiaali kasutamata jätnud.
Eesti eesistumisest Euroopa Liidus on pool aega möödas. Eesistumine on kulgenud igati normaalselt. Kõik on rahul ja kiidavad. Juhtkirjades kirjutatakse, et «tippkohtumist korraldada ning linnas liiklus tõhusalt käigus hoida on vägev saavutus » («Liikluskorraldajad tulid auga välja», EPL 2.10). Kindlasti on. Eesti riigiteenistujad alates diplomaatidest ning lõpetades politseinikega on teinud head tööd.
Seda ei saa paraku ütelda poliitikute kohta. Sest just nemad peaksid ümmarguseks treitud lakitud-lakutud jutupunktidele lisama selle vaikse törtsu loovat meeletust, mis nad särama paneb. Muidu võib Eesti eesistumise sümboliks jääda liidukantsler Angela Merkel, kes on tulevikutehnoloogiatest rääkiva Kersti Kaljulaiu kõne ajal magama jäänud.
Sest peame vähemalt endale tunnistama, et kuigi suurejooneline digikohtumine oli igati korralikult ette valmistatud ning lükkas mõndagi asja Euroopas edasi, poliitilist läbimurret sellel ei toimunud. Võtkem kasvõi maailma massiteabevahendid: digikohtumisest ei räägita seal kas üldse mitte või kui, siis mitte selles kontekstis, mis meie meelest oluline on. Kohtumise staariks on president Macron, mitte digimaailm. Kindlasti tuuakse mulle nüüd ette sadu vastupidist kinnitavaid arvamusi, kuid hinges teatakse, et mul on õigus. Eestist on saanud viks ja viisakas koolipoiss, kunagine metsikus on kadunud.
Mida oleks siis poliitikud võinud teha, et enda meelest olulist teemat Euroopale peale suruda, et Tallinna tippkohtumisest sündmust teha? Kindlasti on sellest lihtsam rääkida kui seda teha. Sest selleks oleks pidanud valima ühe kujunenud olukorra pakutud kahest lahendusest: kas pühendada digikohtumine selgelt ja avalikult Macroni Euroopat järjekordselt uuendavate ettepanekute arutamiseks, mis oleks ametkondade aastatepikkuse too prügikasti visanud, või siis kõiki Euroopale aktuaalseid teemasid ignoreerima ning keskenduma ühemõtteliselt digiteemadele, mis oleks olnud ebaviisakas, kui mitte skandaalne teiste liikmesriikide suhtes.
On ka kolmas võimalus: tulla digialal välja millegi nii hulluga, millel on lootust tähelepanu äratada. Kasvõi ettepanekuga luua Euroopas omaaegne Küber-NATO põhimõttel, et küberrünnak ühe vastu tähendab rünnakut kõigi vastu.
VES/Postimees
