“Üle selle vee, täpselt siin nad septembris väikeste paatidega läksidki,” seletasin 8-aastasele Suvi Marile parvlaeva “Ormsö” pardal, mis teel Rohukülast Vormsile. “Ainult, et siis ei olnud selline sõbralik september, nagu praegu. Ilm oli kuri ja olukord ärev, kurb ja õudne.” Vasakul on Vormsi, keskel paistab Noarootsi rand ja paremal Hobulaiu tipp, mille taga omakorda Haapsalu. Foto: Riina Kindlam
Need veed oli tol päeval nii sõbralikud, et igal ühel (lastest rääkimata) olnuks raske ette kujutada muud, kui seda rõõmustavat, mida silm parasjagu seletas. Miks ei võinud ilm olla selline sügisel 1944? Ja 28. septembril 1994, kui läks põhja “Estonia”….?
Lapsena kuuldud jutud sellest, mida rasket ja uskumatut pere on läbi elanud jätavad oma jälje. Minu isa rääkis neid mulle ammu, teisel pool maakera ja mina saan neid nüüd rääkida päris koha peal. “Näed, seal Vormsi ja Hobulaiu vahel paisteb maariba, see on Noarootsi rand. Seal astus paati Papa pere. Rannale jäid maha hobune Manna ja koer Kuta. Paremalt nurga tagant, Haapsalust, hakkasid sõitma Memme ja Anu-Memm vanematega. Nad olid siis hästi väiksed, ega mäleta sellest midagi.”
Koolikaaslased meie ümber kuulasid pealt suurte silmadega: “Miks nad ära läksid? Kuhu?” “Mis mõttes, pidid oma kodust ära põgenema?!” Nii palju tüdrukud juba teavad, et gloobust vaadates on suur õde väiksemale rääkinud: “Vaata, Mari, kui suur on Venemaa. Sinna sisse mahub sadu, tuhandeid Eestisid! Miks neil veel meie maad vaja oli?” Proovin ikka seletada, et süüdi ei ole inimesed, süüdi on valitsejad. Keda valisid – inimesed…” Aga lapsed, kas te teate, mis asi on diktaator?”
See kõik on silme all ja ometi nii kaugel, kuhu pea ja süda hästi ei ulatu. Me austame kõigi nende mälestust, kes läksid, kes jäid, kelle hinged on nüüd siin tagasi, nendel randadel. Valge purjekas sõidab vabalt ja rõõmsalt parvlaeva eest läbi ja rändlinnuparved pea kohal. Keegi laps hüüab: “Vaadake, lehmad suplevad seal rannas!” Olemegi Vormsi sadamas.
Riina Kindlam,
Tallinn