Rasmus Mägi
Teisipäeva õhtul öeldi Tallinnas Nordea kontserdisaali kogunenud Eesti spordieliidi ja sadade tuhandete televaatajate ees välja, kes on meie riigi 2016. aasta sportlased. Just nimelt, aasta sportlased, mitte rõhutatult parimad, sest taas võrreldi kohati raskesti kõrvutatavaid spordialasid, saavutusi ja isiksusi ning segunema kippuvaid medaleid ja populaarsust.
Eesti aasta sportlaste valimise süsteem on küllaltki unikaalne. Oma (võib-olla teatud määral kuiva ja erapooliku) arvamuse ütlevad välja asjatundjad ehk spordialaliitude juhatused, teiseks teevad oma kollektiivse valiku (sporti loodetavasti laiema spektrina nägevad) spordiajakirjanikud. Ja kolmandaks kõneleb vox populi ehk summeeritakse e-hääletusel osalenud spordisõprade (selgelt emotsionaalne) arvamus. Kõigi kolme kategooria punktid liidetakse ja nii Eesti spordiOskarid, tegelikult aga Berliini 1936. aasta olümpia sangari Kristjan Palusalu auks Kristjaniks nimetatud kujud jagatakse.
Ksenija Balta
Tänavu kütsid aasta sportlaste väljakuulutamise ees peapõnevust küsimused, kes kutsutakse lavale aasta spordimehe ja –naise Kristjani järele. Kas Euroopa kettaheitepronks ja Rio olümpia viies Gerd Kanter, Rio neljas kettamees, viimase vooruni hõbedas kinni Martin Kupper, Inglismaa Premier liigas jalgpalli lööv Ragnar Klavan või Rio olümpia 400 meetri tõkkejooksu kuues mees Rasmus Mägi? Kas Eesti epeenaiskonna raudvara, tänavugi Eesti Euroopa meistriks vedanud Irina Embrich, Rio olümpia kuues ja EM-i neljas kaugushüppaja Ksenija Balta või maailma parim trikisuusataja Kelly Sildaru?
Ning võistlus kujuneski huvitavaks. Nii valis emotsionaalne Eesti rahvas teist aastat järjest ülekaalukalt parimaks (armsaimaks?) 14-aastase freestyle-suusataja, USAs Aspenis X-Games võitnud ja oma alal võitmatu püsinud Kelly Sildaru, aga ajakirjanike ja alaliitude (realistlikum?) arvamus tõstis üldesikohale visalt vigastuse järel tagasi maailma tippu pürginud kaugushüppaja Ksenija Balta. Kes ütles auhinda saades, et tunneb end kui Oscari galal ja lubas järgmisel aastal seitse meetrit hüpata.
Kolmas koht kuulus koguarvestuses vehkleja Embrichile.
Veel põnevam oli konkurents meessportlaste seas. Ajakirjanikud ja spordialaliidud tunnistasid esimeseks tänavu tiitlivõistlustelt oma 11. medali võitnud kettaheitja Gerd Kanteri, aga suureks üllatuseks ei saanud Eesti rahva viimase kümnendi suur spordilemmik ja igati paipoiss Kanter seekord rahvalt ainsatki punkti! Rahva arvates oli parim hoopis esimese eestlasena sprindijooksudes olümpiafinaali jõudnud Rasmus Mägi ning nii rahvas Mägile Kanteri ees kuldse Kristjani kuju tõigi. Tähelepanu vääriv on, et nii ajakirjanike kui rahva hääletusel kogus väga palju punkte ja koguni hinnanguid, et tuleks parimaks tunnistada, Liverpooli jalgpallimeeskonda ostetud ja sealgi silmapaistvalt mängiv Eesti vutikoondise kapten Ragnar Klavan. Fakt, mis ärgitas terast Gerd Kanterit tegema telekaamerate ees ettepanekut valida edaspidi ka parimat pallimängijat. Tõsi ta on, olgu tegemist Klavani ehk mõne välisklubis esineva Eesti võrk- või korvpallitipuga, individuaalalaga võrreldavat medalit on neil juba teoreetiliseltki raske ette näidata ja kaamerate ees üksi pjedestaalil seisjate aupaistega konkureerida.
Kaks ülejäänud Kristjanit ja parima noorsportlase auhind jagati juba kergemini ette arvatavamalt. Noorsportlase auhind kuulus (paljude spordisõprade arvates teatud lohutusena) muidugi Kelly Sildarule, kes oli juba kusagil Eestist lumisemal maal oma trikke lihvimas ja osales auhinnagalal video vahendusel. Tema ajad ja Kristjanid on kindlasti lähiaastail veel ees, igatahes ei tea nende ridade kirjutaja kedagi, kes võiks nimetada Kellyst ligilähedaseltki suuremat eestlasest medalinõudlejat 2018. aasta taliolümpial.
Aasta võistkonna Kristjani võitis Eesti sõudjate paarisaeruline neljapaat, milles sikutasid aere Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo ja kelle kontosse jäid nii Euroopa meistrikuld kui Eesti ainus medal Rio olümpiamängudelt. Olümpiapronksised mehed kuulutati ainsatena kõigi valijate poolt parimateks. Kõik mehed on aasta spordiauhinna saamiseks laval käinud korduvalt varemgi, mis aga huvitav ja väärib taas meelde tuletamist: Tõnu Endreksoni vanaonu on seesama maadleja Kristjan Palusalu, kelle au ja hiilguse vääristamiseks need Kristjanid nime said!
Aasta treeneri au kuulus loogiliselt sõudjad olümpiakangelaste staatusse viinud Matti Killingule. Tema jäi küll rahvahääletusel Kelly Sildaru treenerist isa Tõnise ning Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile ja maailmaliigasse jõudnud ning euroliiga võitnud võrkpallikoondise juhendaja Georghe Cretu järel kolmandaks, aga tunnistati esimeseks nii alaliitude kui spordiajakirjanike poolt ning see tagas üldvõidu.
„Mõelda tuleb suurelt, siis on kõik võimalik. Meil on veel puudu maailmameistrikuld ja me püüdleme selle poole. Soovin nii kogu Eesti rahvale kui kõigile sportlastele head aastavahetust ja julgust uuel aastal suurelt mõelda,“ ütles Killing auhinnagalal.
Enn Hallik
