Aavo Reinfeldt ja Viido Polikarpus peale loengut Estonian Business School’is. Foto Aavo Reinfeldti facebooki lehelt.
Möödunud nädal oli sündmusterohke. Kõigepealt olin ma kutsutud dr. Oolo raamatuesitlusele ja sünnipäevapeole 13. detsembril. Allan Gary Oolo on minu ammune sõber Kanadast, kes on spetsialiseerunud spordimeditsiinile, tegutsedes nii Eestis kui ka väljaspool.
Kutsele oli kirjutatud: „Õhtujuhid Anu Saagim ja Andres Peets kutsuvad lavale Olavi Otepalu, Jaak Aheliku bändi, Jürgen Veberi, Vello Vaheri ja palju teisi üllatusesinejaid. Pidu kestab hiliste öötundideni. Sissepääs vaid ID ALUSEL!”
Kavatsesime Heliga minna, aga kui sa kütad maja puudega, teeb vahel paariks päevaks kodust lahkumine asja kahjuks keeruliseks.
Käisin küll Tallinnas, aga 14. detsembril, et võtta osa Aavo Reinfeldti loengust Estonian Business School’is. Seal õpivad tudengid üheteistkümnest riigist. Aavo on suurepärane õpetaja. Ta tunneb kõiki üliõpilasi nimepidi ja oskab visata nalja.
Ma sain maale kütma ja maja hoidma Tõnu Puura, kuid tema ei saanud seal olla rohkem kui päeva ja pidi siis lahkuma, nii et olin hommikul jälle bussijaamas, et sõita Tartusse.
Tartus oli mul vaja teha sisseoste kunstitarvetepoes, sest mul olid mõned vajalikud vahendid nagu pintslid otsa lõppenud. Viimasel ajal olen jälle hakanud rohkem maalima ja paistab, et olen saanud üle mingist takistusest, mis ei lasknud mul töid lõpetada.
Istusin mugavalt bussis, kui ma märkasin ühte tuttavat nägu mulle naeratavat ja noogutavat. See oli Jüri Trei välisministeeriumist. Teda on Peterburi Teatajas tutvustatud järgmiselt:
“Koolipõlvele järgnenud teenistusaastad mereväes ja osalemine Eesti Reservohvitseride Kogu töös on kasvatanud temas meeskonnatunnet ja oskust kaaslasi hädas aidata. Kõrghariduse omandas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Paralleelselt õpingute ja laulmisega Estonias töötas ta Eesti Televisioonis suurmeistrite Valdo Pandi, Andres Vihalemma, Hardi Tiiduse, Astrid Lepa, Elmo Lööve jt. käe all. Sealt ammutas ta teadmisi ja kogemusi, mida rakendas oma tulevases töös nii muusika ja teatri kui ka diplomaatia alal. Aastail 1999–2002 töötas Jüri Trei Eesti konsulina Venemaal, Peterburis, kus lisaks konsulaartööle tuli tegeleda ka majandus- ja kultuuriküsimustega. Seal käivitas Jüri programmi “Eestlased Peterburis“, mille raames alustas taasilmumist ajaleht Peterburi Teataja, samuti lükati tema juhtimisel käima eestlaste Peterburi Jaani kiriku restaureerimistööd, mis päädisid 2011. aastal kiriku taasavamisega.“
Jüri ei lasknud mul asuda filmi vaatama, ta sammus otse minu juurde ja hõiskas: „Tere hommikust, admiral Viido Polikarpus!“ Inimesed pöörasid pead ja tahtsid näha, kes see kuulus admiral võib küll olla… Jüri jätkas, tehes suurepäraselt järele president Lennart Meri häält, kuidas president oli olnud tänulik neile väliseestlastele, kes tulid kodumaale ja ei pidanud paljuks oma energiat sellesse panustada.
Jüri istus minu kõrvale, noomis mind, et ma tahan vaadata mingit tobedat filmi, ja võttis kotist välja viimase Peterburi Teataja. „Ajaleht on muidugi nii eesti kui vene keeles,“ teatas Jüri.
Kõik käis üsna kõlava jutu saatel ja ma märkasin, et inimesed jäidki meid uudishimulikult piidlema, kuna mina ei andnud nende meelest tõesti admirali mõõtu välja.
Jüri oli osalenud Tartus ühel konverentsil, kus räägiti eestlastest välismail. Kogu järgneva tee oli meil, millest juttu ajada. Meenutasime kindral Einselni, keda Jüri hästi jäljendas, rääkisime Lennart Merist ja paljust muust. Bussisõit oli lõbus ja möödus lausa lennates. Oli huvitavam, kui oleks olnud filmi vaadates. Küsisin Jürilt, millal tema mälestused ilmuvad. Jüri on ju osa meie viimase 25 aasta ajaloost. Ta on olnud paljude sündmuste keskmes. Ta naeris vastuseks ja teatas, et tal on kõik kirjas ja tallele pandud. Need ilmuvad, kui on õige aeg saabunud.
Minul aga oli, mille peale jälle mõtelda.
Viido Polikarpus
