Alates 1958. a. on igal aastal USA keskvöö põhja-osas peetud kokkutulekuid, et eestlaste ühiskonda säilitada. Seda alustasid endised Geislingeni Eesti DP laagri noored, kutsudes seda Kesk-lääne Eesti Noorte Koondiseks või lühidalt KLENK. Aja möödudes võis muiates tõlgitseda seda nime kui Kesklääne Endiste Noorte Koondis. Kuid aastatega laienes osavõtjate ringkond. Kõik Eesti kultuurist ja ajaloost huvitatud on teretulnud. Siiski peetakse KLENKi enamuses eesti keeles. KLENK andis omakorda tõuke Metsaülikooli alustamiseks Kanadas.
Kohtamise linn on küll erinenud, aga kohtamise aeg on peaaegu algusest saadik langenud lõikusepühale kuni selle aastase kokkutulekuni. Seekord peeti see üks päev peale lõikusepüha, võimaldades osaleda ka neil, kes sellel pühal soovisid olla oma perekondadega. Kui möödunud aastal osales vaid 27 inimest, siis seekord registreerus 47 inimest. Oli silmatorkav, et päevadel osales arvuliselt nooremaid, kaasa arvatud üks KLENKi korraldajatest.
Selleaastase KLENKi korraldasid vaid kaks inimest: Linda Einpaul ja Loit Maripuu. Kohaks valiti Ann Arbor, Detroitist 20 miili läänes asuv ülikoolilinn. Plaanitsemine polnud kerge, sest ei teatud ju kui palju osavõtjaid võis loota. Kõige sobivamaks osutus Holiday Inn linna servas, mis oli soodne ja kergesti leitav peateel.
Kuigi KLENK oli ettenähtud kaheks päevaks: 27. ja 28. novembriks, pakkusid korraldajad tegevust ka varasematele tulijatele, nimelt oli neljapäeva õhtul film “Detsembrikuumus.” Neile, kes soovisid veel peale KLENKi ümbruskonnaga tutvuda, pakuti retke muuseumidesse.
Kahepäevane kokkutulek avati arutusega KLENKi tulevikust. Kus järgmine kokkutulek peetakse, jäi lahtiseks. Soovitati Floridat ja isegi Alabamat, kuid kui leitakse korraldaja, siis järgmine toimub Chicagos. Aktusele järgnesid mitmekesised loengud ja üritused. Võiks mainida mis kirjutajale silma torkas.
Tiit Kao tutvustas osalistele kannelde arengulugu. Loengu tegi huvitavaks tema mitmest maailma kandist pärit kannelde kogu, millel ta ka mängis. Tal oli ka Eesti torupill, mis oli kasutusel Eestis varem kui Iirimaal.
Rannar Airik rääkis üliõpilas-seltsi “Põhjala” mitmekülgsest ajaloost. See loodi Peterburis 1884. a., kus elas siis 25 000 eestlast. Seltsi tegevus oli eesti keeles. Vastandina oli Tartu “Põhjala” seltsi tegevus saksa keeles kuni Eesti iseseisvuse loomiseni. Seltsi tegevuses on juuri nii Eesti iseseisvuse loomise suunas kui ka selle vastu suunatud liikumist, milles osales kurikuulus kommunist Anvelt. Õnneks lülitati viimane küll seltsist välja.
Taavo Virkhaus näitas filmilt möödunud aastal peetud Tartu laulupidu. See toimus kaks nädalat enne Laulupidu Tallinnas. Tartus süüdatud tuli rändas kaks nädalat läbi Eestimaa kuni jõudis Tallinna. Filmist oli selge, et vihm ei pidurda laulupeolisi. Ta näitas ka filmi taastatud Tartu Maarja kirikust, kus ta vanaisa oli kord pastori parem käsi. Kirikus juhatas Taavo Vanemuise sümfooniaorkestrit, dirigeerides Elleri “Kodumaist viit” ja oma loomingut “Servus Tartuenis”. Puudutades üldist laulupidude arengut, tuleb tunnistada et Eesti identiteedi kasv sündis Tartus. Esimene laulupidu ju toimus 1869. aastal seal.
Arvi Sinka kasutas Eesti Filharmoonia Kammerkoori CD’d “Forgotten People”, et tuua näiteid Veljo Tormise loomingust. Need põhinesid Eesti ja Eesti hõimurahvaste viisidel ja lauludel. Kõne teema oli küll “Unustatud balti rahvaste laulud,” kuid eestlastele on Tormis säilitanud edukalt rahva muusikat. Muidugi muu maailma jaoks on Arvo Pärdi looming universaalse tõmbega. Vastandina Tormise loomingut ei saa tõlkida. Laulude vormel on omapärane Eestile.
Harry Kansman rääkis eestlaste seltskondlikust elust Detroidis, mis algas möödunud sajandi esimesel poolel. Ta isa saabus Ameerikasse 1924 ja ema 1927. Nad olid ühed neist, kes panid aluse Detroidi Eesti Haridusseltsile KODU. See on üks vanemaid USAs. Siis elas Detroidis 25 või 30 eesti perekonda. Peale Teise Maailmasõja lõppu polnud Kansmani pere mitte üksi sponsoriks paljudele DP-dele, vaid muretses ka peavarju uustulnukatele, kuni nad said omale elukoha soetada. Kirikuraamatud näitavad, et DP-de saabumise järel paisus täiskasvanute eestlaste arv 300 ligi. DP-de sisserändamisega kasvas Harry huvi eesti keele vastu ja ta sidemed suurenesid oma vanemate kodumaaga, ja ta on külastanud Eestit.
Lehti Keelman teeb praegu doktoritööd kunsti alal. Ta kõneles Eesti naiskunstnike identiteedist nõukogude ajal. Kunstnikud nagu Aili Vint, Kaja Kärner ja Karin Luts harrastasid teemasid, mis kunsti katte all kriti-seerisid nõukogude olukorda. Neid maale ei nähtud Eesti üldsuses, sest nad ei kajastanud sotsialistlikku realismi. Edasi käsitles prl. Keelman Hansaliidu (või õigemini Hansa ühiskonna) mõju kunsti levimises. 15. – 16. sajanditel oli Eesti Hansa kaubanduse mereteel, mis ulatus Londonist Novgorodini keskusega Lüübekis. Kaubaga liikus peale nahkade ja puidu ka kunst. Prl. Keelman tõi näiteks Põhja- Saksamaa altarikunsti sarnasuse sellega, mida näeme Viljandis ja Tallinnas.
Päevadel oli kohal E. V. peakonsul USAs, Jaanus Kirikmäe. Ta andis ülevaate Eesti suhetest välismaaga. Konsulaatide ülesanne on Eesti kodanike huvide eest seismine. Aukonsulaatidest on kasu Eestile, kui nad uusi majandussidemeid loovad. Praegu arendakse Eestis tarkvara Ameerika firmadele kosmosesideks ja isegi veetakse New Yorki kamina küttepuid. Üldiselt on Eesti ja USA kaubandussuhted positiivsed. Eesti suured si-hid on saavutatud: Eesti on NATOs ja Euroopa Liidus. Järgmine siht on eurotsooniga liitumine, mis õhutaks investeeringuid välismaalt.
Kasutades loengute vaheaega teatasid Jüri Tults ja Arved Plaks, et GEG albumi juhatus (kuhu kuuluvad peale nende ka Lembit ja Eha Palm-Leis) on otsustanud uuesti välja anda 2003 aastal ilmunud GEG elulugude albumi uuendatud andmestikuga ja nägusas köites. See peaks saadaval olema tuleval kevadel pal-junduse ja postikulu eest. Üle tosina kohalolijatest näitas huvi niisuguse albumi vastu.
Loengute vaheajal pak-kusid vahelduseks muusikat Enn Kiilaspea, Taavo Virk-haus ja Olavi Kelle.
KLENK lõppes sõpruspeoga. Osalised kogunesid pidulikult riietatult. Serveeriti maitsvat õhtusööki. Meelelahutuseks mängis Olari Kelle elektroonilisel klaveril tuntud muusikat. Muidugi võeti ühispilt koosolijatest. Nägudest fotol võib järeldada, et pidulised nautisid seda üritust. Tänati KLENKi korraldajaid Linda Einpauli ja Loit Maripuud hästi õnnestunud päevade eest.
Silmnähtavalt kasvanud huvi järgi võib arvata, et ka järgmine KLENK toob rohkesti inimesi kokku, et eestlaskonna sidemeid säilitada.
Arved Plaks
