Reede, 11. mai õhtu ja kogu järgnev nädalalõpp oli kui sümboolne minek mere äärde, nagu lõplik sõna, et Eesti rannad on vabad. Muidugi on Eesti rannad juba ligi veerand sajandit jälle vabad, aga Tallinnas omaaegsete vesilennukite angaaride avamine tõi nädalavahetusel mere äärde kokku enam kui kolmeteisttuhandepealise rahvahulga.
Raudbetoonkoorikust kuplitega vesilennukite angaarid – osa eelmise sajandi teisel kümnendil rajatud Peeter Suure Merekindlusest, mille mitmeid rajatisi on leida kogu Eesti Põhjarannikul, on omaaegne maailma tehnikaime, mille projekteeris ja ehitas firma Christin&Nielsen Taanist.
Selgelt olid toonased projekteerijad ja ehitajad ajast ees, sest niisuguse katusekonstruktsiooniga hoonete ehitamise kõrgaeg saabus alles paarkümmend aastat hiljem ja seda Ameerikas – nii USAs kui ka näiteks Mehhikos. Sama tüüpi angaarid on ka Saaremaal, aga esimesed – Tallinna omad ei jõudnud sõja tõttu saada peale katusekatet ega saanudki valmis. See toonane ilmaime on seisnud aga enam kui pool sajandit varjus, saastatud parasiitehitustega ja nurikasutatud. Võitluses nõukogude okupatsioon järgsete Venemaaga seotud valeomanikega suutis Eesti riik käituda nõudliku ja järjekindla riigina ning angaarid riigile tagasi võita.
Ehk oleks liialdus öelda, et nüüd on angaarid tänapäeva tehnika IME, aga tehnika- ja täppisteaduste tipus on nad küll. Arhitektuurist ja kaasaegsest muuseumikonteseptsioonist rääkimata! Omaaegse raudbetoonkoorikehituse tehnoloogilise restaureerimisprojekti autor on Tallinna Tehnkaülikooli emeriitprofessor Karl Õiger, talle sekundeerisid IT- , arhitektuuri- ja disainilahendustega KOKO Arhitektid eesotsas Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga. Karl Õiger on tugevusteaduse asjatundja, kes on varem kinnitanud, et ei Sakala keskust ega Tallinna Linnahalli polnuks ega pole põhjust lammutada nõrkade konstruktsioonide pärast nagu püüdsid selgitada rahakad ärimehed-arendajad. Sakalat enam pole, kuigi detailplaneeringul polnud juttugi selle lammutamisest. Loota jääb, et Tallinna Linnahall pääseb… No peab pääsema, sest ta võeti õigel ajal muinsuskaitse alla. Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar debüteerisid ja jäid nii kodu- kui välispublikule esimest korda silma Hannoveri maailmanäituse Eesti porgandpaviljoniga. Rääkimata nende põnevatest töödest nagu Juudi sünagoogi, Tallinna Rotermanni kvartali laudsepatöökoja, Fahle maja ja nüüd ka Tallinna Teletorni moderniseeringud. Fantaasiast, julgusest ja mõttelennust neil juba puudust ei tule!
Lennusadama ehituse peatöövõtja oli Nordecon AS.
Lennusadam on aga mõnus muuseum – tasanditel vesi, maa, õhk. Kui lähete, siis proovige kõik ise järele – nii allveelaeva Lembitu kitsukesed ruumid kui ka üle tohutu ruumi sirutuv sild… Lembitu üleandmisest Eestile on nüüd möödas 75 aastat. Selle tellis Eesti Vabariik Riigikogu 1933. aasta otsuse kohaselt Inglismaalt meie kaitselaevastiku tugevdamiseks, Lembitul oli ka kaksikvend Kalev, aga tema lebab juba sõjast saati oma merehauas. Kaksiklaevad olid ka oma aja, st enne Teist maailmasõda ehitatud laevade seas moodsaimaid ja tehniliselt täiuslikumaid. Lembitu sai ka oma klassi vanimaks teenistuses olnud allveelaevaks, olles sunnitud teenima Nõukogude Liidu laevastikus. Lembitu oli vees veel vanuigi kuni aastani 2011. Nüüd on ta muuseumilaev, mille renoveerimist toetasid nii Eesti Meremuuseum, Kultuuriministeerium kui ka Kaitseministeerium.
Muusemis on väljas kõige põnevam ja tähtsam osa Eesti merenduse ja merelennunduse ajaloost. Külastaja võib paljutki ise proovida, et kas töötab ja kuidas töötab. Ei ole põhjust arvata, et Lennusadamate angaarides pole üks uhkemaid ja kaas-aegse museoloogia nõudeid paremini täitvamaid muuseume – põnev, interaktiivne ja rohkelt ajaloo- eriti muidugi mereajaloo teadmisi jagav muuseum.
Lennusadam on muuseum ja kontserdisaal – igas mõttes kultuurikeskus. Selle rajamiseks koos kaide ja nii öelda õueala rekonstrueerimisega kulus pea 15 miljonit eurot. Riigi raha on sellest ligi 30%. Üle 70% rahast sai Meremuuseum Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu Euroopa Liidu Turismi-ja Regionaalarengu Fondist. Nüüd juba tegutsevat Lennusadamat on toetanud Tallinna Sadam, AS Balbiino, Saku Õlletehas ja Liviko. Meremuuseum tänab nüüd ja edaspidi!
Avamispeol olid kõik kutsutud kohal kui üks mees ja veel rohkemgi. Taevas tegid trikke Eesti oma lennumasinad. Vene professionaalsed sportpiloodid trikitasid reaktiivlennukitel ja kutsusid tallinlasi taevasse vaatama pühapäeval.
Lennusadam on Eesti Meremuuseumi osakond, aga nii nagu teinekord juhtub, on nüüd hoopis Paksu Margareeta tore muuseum nagu nööp pintsaku küljes.
Kadi Alatalu
Tallinn