Eestist aegade jooksul välja rännanud siinsete hõbeseppade kunstitööde õnneks oli kunst ühe samuti Eestist välja rändama sunnitud mehe suur armastus. See mees oli noorukina vene okupatsiooni eest põgenenud Sven Alur Reinans.
Tema elu möödus valdavalt Rootsis, kuid õige pea pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist asus ta koos abikaasa Marjega uueks looma ka oma kodu Eestis. Nii Haapsalus kui Tallinnas.
Nüüd juba manalasse lahkunud Aluri kaasa Marje meenutas, et nende pere esindusliku eesti hõbedakogu alguseks võib lugeda 1970ndate aastate keskpaika. Kirgliku kollektsionäärina oli Alur Reinans pähe võtnud koguda kokku nii palju kui võimalik Eestis tehtud hõbeesemeid. Muidugi oli see hinnaline eesmärk.
„Nii hinnaline, et paljud meie pere kauged reisid ja kallid autod on tallel imepärases Eesti hõbedakogus“, meenutas Marje Reinans nüüd, kui kogu on perekonna suuremeelse annetusena Eesti Kunstimuuseumi omanduses. Annetus on tõepoolest suuremeelne, sest perekond Reinans kinkis kunstimuuseumile mitusada ekstra uhket, aga ka lihtsamat hõbedast eset, mille on teinud Eesti hõbesepad 17. – 20. sajandil. Reinansite eesti hõbedakogu kujunes välja Aluri järjekindlas töös uurijana ja Rootsi kunstioksjonitel osalemisel. „Kunstioksjonil on põnev kõike seda ilu ja uhkust lähedalt näha ja katsudagi“, rääkis Marje Reinans, sest vahetevahel käis ka tema perekonna hõbedakogu täiendamisel kaasas.
Hõbetöö on kallis kunst ja seda Eesti meistrid oskasid. Välismaale rännanud tööd kuulusid valdavalt Balti aadlikele ja jõukatele kaupmeestele. Neid üles leida aitasid meistrimärgid, valmimise aasta ja linn. Ühtlasi andis kogumine Alurile põneva uurimistöö Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus, Rakveres, Haapsalus ja mujalgi Eestis tehtud kaunist hõbedakunstist, millest ta kirjutas raamatu „Hõbedamärgid Eestis“. See on ülevaade Eestis tehtud luksushõbedast, aga ka siinsete meistrite tehtud hõbetarbeesemetest. Alur Reinansi hinnangul liikus Rootsi oksjonitel ka Vene revolutsioonide ajal või järel Kremli hõbedakogusse kokku korjatud hõbedat, mida nõukogude ajal välismaa oksjonitel müüdi.
Muide, kui Reinansite kogu oli veel nende oma kodus, kaeti pidulikum söögilaud hõbenõudega. Ikka neil juhtudel, kui külalisteks olid seda hinnata oskajad. Näiteks on Reinansite hõbenõudega kaetud laua ääres istunud president Lennart Meri ja paljud Eesti kunstiteadlased. Viimaste oh-ei–ole-võimalik!- elamust mäletab Marje Reinans siiani. Teavad ju kunstiteadlased, et museaale tohib vaid kinnastatud kätega puudutada, kui sedagi. Reinansid pakkusid aga suppi uhkest 18. sajandi tirinast, suhkrut suhkrutoosist ja veini või ka õlut suurest 17. sajandi Lorenzi märgiga kannust, seega kõik sajandite eest tehtud hindamatu väärtusega hõbedast kunstitööd. Noad-kahvlid-lusikad – iseendastki mõista – hõbedast.
Alur Reinans hindas ja kogus muudki ilusat ja väärtuslikku. Eesti Kunstimuuseumile perekonna poolt kingitu hulgas on ka täiendus muuseumi graafikakogule – terve hulk Eduard Wiiralti sõjajärgset graafikat ja 18.-19 sajandi baltisaksa kunstnike graafilisi lehti eesti rahvariietes eestlastest.
Suur ja uhke valik eesti rahvale kingitusena kodumaale tagasi toodud kultuuripärandist on kuni järgmise aasta 5. maini vaatamiseks väljas Johannes Mikkeli Muuseumis Kadriorus. Näitus kannab pealkirja “Kollektsionääri kirg“. Reinansi hõbeda ja graafika kogust panid kokku näituse Kersti Kuldna-Türkson, Anne Untera, Anu Mänd. Näituse kujundas Mari Kurismaa. Näitusele sekundeerib kataloog, mille andis välja Eesti Kunstimuuseum koos oma Sõprade Seltsiga. Viimase asutajaliikmed on ka Marje ja Sven Alur Reinans.
Kadi Alatalu
Tallinn
