Jõekääru suvekodu 60. tegutsemisaasta viis nädalat kestev hooaeg avati kell 12 pühapäeval, 1. juulil, kui 52 kasvandikku olid marssinud akordionimarsitaktis Eesti ja Kanada lippude alla. Oli Kanada 145. sünnipäev ja sissejuhatus väga kuumale nädalale. Kasvandike ja kasvatajate ning erialaõpetajate pere oli väga kirju. Pealtnäha suhteliselt sarnased, aga kohale saabunud Kanadast, Eestist, USAst ja isegi Austraaliast, igaüks erineva kogemustepagasiga, kuuma päikese alla ühte sulama…
Sel nädalal päikesekreemi, mütsi ja veepudelita, aga ka eesti keeleta läbi ei saanud; Jõekääru esimene nädal on vast kõige eestikeelsem laagrikogemus, mida ühele lapsele võimalik pakkuda väljaspool Eestit. Et luua intensiivne emakeele keskkond oma eakaaslastega, on antud nädal täiesti eestikeelne ja eeldab, et laps eesti keelt valdab.
Selline laagrinädal on asendamatu väärtusega lapsevanematele, kes aastaringselt pingutavad ja oma järglastega eesti keeles suhtlevad. Sest nende seas on ka lapsi, kes elavad eesti keskustest kaugel ja seega on näiteks arvamusel, et eesti keel on vanade inimeste keel. Nii arvas üks konkreetne väike ja sellepärast sai kõigist aru, kuid ei vastanud iial eesti keeles. Tema on ju noor ja polnud näinud, et ükski teine noor eesti keelt räägib! Nüüd ta teab, et pole ainuke.
Aga suvekodus on ka Eestist tulnud kasvandikke. Nemad ei tule keele pärast, küll aga aitab nende kaasatoodud keel tugevdada laagri põhitõdesid ja innustada teisi lapsi. Seega on Tallinna Kakumäelt esimest korda laagrisolev 5-aastane Krõõt ka tähtis asjaosaline. Tema ema väidab, et toob oma tütred siia igal suvel lähtudes mõistest "omada või olla". Igal pool õpitakse tänapäeval mammona kogumist, aga sellises laagris õpivad tema lapsed kuidas "olla" (eestlane, patrioot, viisakas, korralik, töökas, teistega arvestav…) ja ka tagasi andma, kuna väliseesti keskustes on iseenesest mõistetav lojaalsuse arendamine. Just selliste väärtuste nimel, mille hulka kuuluvad ka lipuheiskamise ja -langetamise tseremooniad, isamaalised laulud ja midagi nii lihtsat ja ometi mõnele erilist, kui söögipalve ja -tänu, on tema vanem tütar Tallinnast kohal viiendat aastat järjest (nüüd juba ammu omal soovil). Nemad pole väliseesti juurtega, kuid hindavad siinseid püüdlusi üliväga.
Tore on näha, kuidas perekondlikke radu tallavad uued põlved. Tänavune noor juhataja Mihkel Kütti (20) arvab, et ta pole siiski kõige noorem, kes Jõekäärul korda hoidnud; et rekord on siiani teisel kohalikul, Daniel Schaeril, kes omal ajal 18-aastaselt laagrit juhatas. Kuid Mihkel oli 18-aastaselt abijuhataja. Tänavu toetab teda abijuhatajana tema vilunud tädi Katrin Kütti Otsa ning temale alluvad nüüd mõned truud kasvatajad, kes teda väikeste tares karjatasid ja siiamaani taredes väsimatult toimetavad. Vestlusest Mihkliga selgus, et tegu on äärmiselt kohusetundliku ja ettenägeliku noormehega, kes mõtleb näiteks sellele, et anda vanematele kasvandikele võimalikult kiiresti kätte juhtimisvõimalus, mis neid innustaks laagrisse ikka ja jälle tagasi tulema. See mõjub ju kui oma nooruspõlve kordamine.
Montrealist pärit Gina Pallas Jalakas oli siin kasvandik 50+ aastat tagasi, nüüd on ta vanaemast kunstiõpetajana Chicagost kohal, kuna ühe poja tütar on esmakordselt väikeste tares. Maret Põldmäe, kelle enda lapsed käisid Baltimore'ist pikki aastaid kohal, on ka nüüd vanaemana Jõekäärul köögiabiline, järglastele kindlustunnet andmas. Jaan Veenpere Massachusettsist tuli siia esmakordselt lähemale 35 aastat tagasi kogu perega. Tema naine oli medõde, lapsed laagris ja ise hakkas legendaarset Endel Rubergi abistama nahatöö, laskmise ja Kalevipoja õpetamisega. 9 aastat härra Rubergi kõrval (kuni viimase lahkumiseni) ja 33 aastat ühtekokku hiljem, teeb tema abikaasa nüüd nalja, et Jaan on 2.5 aastat kokku Kanadas eemal "puhkusel" viibinud. Ja ikka naeratus suul, meenutades ammuseid lugusid. Töökojast, mida ta vöötegemise meistri Mihkel Salusooga jagab, tasub juubelipäeval 14. juulil läbi astuda.
Oma avasõnas päikselisel lipuväljakul meenutas Jõekääru juhatuse liige ja ambulantsis töötav Monika Kolga, kuidas ta vanemad ta väiksena laagrisse jätsid ja ise võsa vahel luurasid, et näha, kas kõik on korras. Ta lohutas lapsevanemaid, kes murelike ilmetega tol hetkelgi metsa varjus avamist jälgisid. Kui allakirjutanu ise fotokaga puu tagant puu taha jooksis, et esmakordselt laagris olev laps mind ei näeks ja klammerduks, naeris juhataja, et meenutan sõjafotograafi; tõeline spioon. Sellest kogemusest saavad hulka arukamaks ka vanemad. Sõjast on asi kaugel, sest kuigi kord on kindlalt majas ja kava tihe, ei näe ma siin jälgegi rangusest, mida 40 aastat tagasi võis (mõne sõnul) kohati ilmneda. Luuratav laps kargas emmest spioonile ujula juures selga (kehv luureväljaõpe), aga klammerdumine oli möödanik. Tema võistluskaaslased juba jooksid vana sauna poole ja vajasid teda. "Su sõbrad ootavad, sa pead minema. Näeme varsti!". See oli kõige ebamäärasem head aega, mida olin iial soovinud, kuid usun, et kuus päeva on Jõekäärul viibijale liigagi varsti.
Täpsemalt esimesel nädalal toimunust, k.a. Eestist tulnud abilistest saate lugeda järgmises lehenumbris.
Riina Kindlam
