Neljapäeval, 29. septembril sumises New Yorgi Eesti Maja ootusärevast energiast, kui hulgaliselt ameeriklastest sõpru, estofiile, muusikuid ja käputäis eestlasi kogunes kuulama Eesti Majas toimuvat Lembit Beecheri üllatavalt toredat esmakontserti, “Estonian Generations”.
Lembit Beecher, 30-aastane klaverikunstnik, dirigent ja komponist, elab ja tegutseb praegu vabakutselise muusikuna New Yorgis.
Tema kammerooper “And then I remember…” (“Ja siis ma mäletan…” ), mis põhineb Lembitu emapoolse vanaema, Taimi Lepasaare mälestustel, võitis möödunud aastal Opera Vista võistluse ja toodi tänavu lavale Houston, Texases. Kontserdi teises osas esitati sellest 3 laulu, mis ooperi kontekstist väljaspool jäid kahjuks pisut värvivaeseks, kuigi olid huvitavalt seostatud vahetevahel tagapõhjal kuuldava ingliskeelse tekstiga vanaemalt.
Noorte muusikute, Evan Premo – kontrabass, Sato Moughalian – flööt, Nick Gallas – klarnet, Karen Ouzonian – tshello ja Mary Bonhag – sopran, kaastegevusel esitati veel Juhan Aaviku “50 Eesti rahvaviisi” (4 laulu), 3 laulu Veljo Tormise tsüklist “Kuus eesti jutustavat rahvalaulu”, Toivo Kärki (Soome) “Siks oon ma suruinen”, Arvo Pärti “Vater Unser”, Erkki-Sven Tüüri “Dedication” ja Lembit Beecher’i “Song in Mistranslation”. Lembit Beecherilt kuulsime klaverisoolosid, Heino Elleri “Kellad”, Lepo Sumera “Piece from the Year 1981” ja tema vanaonu Ilmar Kiissi loodud “Valss”.
Ameerikas sündinud Norra päritolu sopran Mary Bonhag esitas soolod kõik originaalkeeltes, kus tõlgendus Juhan Aaviku ja Toivo Kärki loomingust oli eriti nauditav. Selle kõrval jäid Veljo Tormise jutustuslikud laulud pisut kahvatuks, olles vajanud vast rohkem rahvapärast regilaulu vormi.
Lembit Beecheri “Song in Mistranslation” oli uudne ja huvitav ning koos Erkki-Sven Tüüri “Dedicationiga” pakkus omalaadset muusikalist elamust. Lembitu andekus pääses eriliselt esile Lepo Sumera ja tema vanaonu Ilmar Kiissi helindites. Iga klahvilöök tundus kerge, lihtne ja mänglev, manades esile üllatavaid helisid nagu poleks sõrmed klaviatuuri puudutanudki. Kohati tundus nagu oleks tegu inimese ja instrumendi täieliku kokkusulavusega.
Aplaus heas kontaktis kuulajaskonnaga pingevaba kontserdi lõpul ei tahtnud ega tahtnud vaibuda, ning publiku tungival soovil tuli “Valss” teistkordsele esitamisele, enne kui osa rahvast hakkas tasahilju laiali valguma. Jutlema jäid esinejad ja veel hulgaliselt noori muu-sikuid/sõpru, kelle huvi ja innustust eesti muusika vastu ning arvamusi Lembit Beecheri tuleviku potentsiaalist oli ülendav kuulda.
Aime Andra
