Tallinna Linnateatri etendused New Yorgis toimuvad American Theatre of Actors (ATA) Chernuchin’i teatris 314 W. 54th Street 2. korrus (8 ja 9 Avenüü vahel) 15. ja 16. aprillil 2011 kell 8 pl.
Esitusele tuleb A. H. Tammsaare / E. Nüganeni “Ma armastasin sakslast”. Mängivad Külli Teetamm, Ursula Rattasepp-Oja, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa. New Yorki tuleb kaasa ka lavastaja ja dramatiseeringu autor Elmo Nüganen koos abikaasa, näitleja Anne Reemann’iga.
Postimehe artiklis 6.12.09 kirjutab TLÜ professor Rein Veidemann, et “Nüganen räägib Tammsaarest ja tema teostest suure kirega. Iga tema sõna, mõttekäik, žest annab kuulajale märku, et Tammsaare ning tema looming mitte ainult ei lähe talle korda, mitte ainult pole talle lavastuse materjaliks, vaid on teejuht nii eestlaste, Eesti saatuse kui ka inimolu enda mõistmiseks.”
Veidemann küsib lavastaja Nüganenilt: “Kui pealkirjastaksin meie vestluse «Elmo Nüganeni Tammsaare», siis mis sellega teile endale kõigepealt assotsieeruks? Küllap mitte ainult Nüganen kui Tammsaare lavastaja ja interpreet?”
Nüganen: “Küllap oleks selline seos natuke liiga suureline. Arvan, et igal eestlasel on, võiks olla või peaks olema oma suhe Tam-m-saarega. Oleks tore, kui iga inimene Eestis võiks öelda «minu Tammsaare», ja üldse, kui ta võiks öelda niimoodi iga hea või talle olulise kirjaniku kohta. See näitaks, et ta on selle hea kirjanikuga lähedases suhtes. “
“Aga ma tahaksin rääkida avastusest, mis on mõjutanud lavastuse kontseptsiooni. Lähtume romaani pealkirjast,“ jätkab Nüganen. “Kui täpne ja tabav on see Tammsaarel. Pealkiri pole ju «Ma armastasin Erikat» või «Ma armastasin sakslannat», vaid «sakslast» kui teise rahvuse esindajat.
Ja miks pole «ma armastan», vaid minevikuline «ma armastasin»? Kui Oskar andnuks pealkirja oma romaanile – kui see poleks fiktsioon – enne Erika surma, enne tema kirja, siis oleks see võinud olla «Ma armastasin Erikat».
Aga siis, kui ta sai kätte Erika kirja, kui ta läks enne võimalikku vabasurma, muutis ta ära raamatu pealkirja. Siis ta sai aru, et armastas sakslast.
Ta armastas sakslast rohkem kui Erikat. Ja see minevikulisus omakorda viitab sellele, et mitte ainult Oskar ei armastanud sakslast, vaid ka tema vanemad, vanavanemad ehk nagu Oskar tunnistab: see armastus oli temas varjatult olemas juba sajandeid.
Oskar ju imestab selle üle, kuidas armastus Erika vastu oli hingitsenud temas juba enne, kui ta Erikaga kohtus. Nii nagu ta oli saanud koos emapiimaga üheaegselt nii vihkamise kui ka jumaldamise. See on Tammsaare mõõtühik, millega tuleb mõõta seda romaani.
See oleks kõige lühemalt kokku võetud ka minu arusaam, mida tahaksin vaatajatega jagada."
VES/Postimees
