30. mail esines PEN kirjandusfestivali raames New Yorgis Soome viimase aja populaarseim kirjanik, eesti juurtega Sofi Oksanen.
Hiljaaegu ilmus tema menuromaan “Puhastus” ka inglise keeles. Soomes on Oksaneni viimane romaan võitnud nii Finlandia kirjandusauhinna (2008) kui Runebergi auhinna (2009). Hiljuti lisandus sellele veel Põhjamaade kirjandusauhind. Sofi Oksanen on üle aegade noorim kirjanik kõikides neis auhinnakategooriates.
33-aastane Sofi Oksanen, kes fotodelt on meelde jäänud oma firmamärgiks kujunenud gooti-stiilis välimusega, rääkis kohtumisel lugejatega, et kirjutada on ta tahtnud juba lapseeast peale. Oksaneni hääl on madal ja tema väljendused täpsed. “Minu lemmikkirjanikud kõik avaldasid oma esimese romaani enne 27. eluaastat. Nii mõtlesingi 24-aastaselt, et nüüd on mul viimane aeg tõsiselt kirjutama hakata, “ tunnistas kirjanik, kelle esimene romaan “Stalini lehmad” ilmus siis kui ta oli 26-aastane.
“Stalini lehmad” räägib nõukogude ajast ja noore eesti-soome tütarlapse söömishäiretest.
Kirjanik ütles, et tänu nii erinevate teemade kombineerimisele on raamatu lugejaskond väga lai. “Need vanemad inimesed, keda huvitab nõukogude tegelikkus, millest nad midagi ei tea, loevad paratamatult ka teismelise söömishäiretest ning seesama noor, kes ennast identifitseerib romaanis kujutatud tüdruku probleemidega, saab paratamatult raamatut lugedes ka ülevaate sellest, mis ikkagi Nõukogude Liidus toimus ja kuidas inimesed seal elasid”, ütles kirjanik.
Sellest ajast kui ta kirjutama õppis, on ta pidanud päevikut. Vaid eestlannast emaga Eestis ja mujal Nõukogude Liidus reisides ei kirjutanud Sofi oma päevikusse ridagi. Juba lapsena kahes maailmas – vabas Soomes ja okupeeritud Eestis – elades sai tulevasele kirjanikule selgeks, et teisel pool okastraataeda teatud asjadest ei räägita.
Sofi Oksanen meenutas, kuidas Eestis valgustkartvateks juttudeks alati õue rääkima mindi. “Seintel on kõrvad,” olen minagi seda väljendit lapseeas korduvalt kuulnud.
“Puhastuse” aluseks ongi tõestisündinud lugu kirjaniku oma suguvõsast, mida ta lapsena “õuejuttudest” pealt kuulis. Nimelt oli tema suguvõsa naine koos tütrega leidnud metsast haavatud eesti sõduri, keda nad kodus peitsid ja ravisid. Keegi külast aga andis nad nõukogude võimule üles ning venelased viisid tütre ülekuulamiseks kaasa. Tagasi tuli tüdruk väliselt terve, kuid tummana, ega rääkinud enam elu lõpuni ühtegi sõna.
Kirjaniku sõnul on tavalisel Lääne inimesel raske, kui mitte võimatu mõista, mis ikkagi toimus Nõukogude Liidus. Kui Läänes soovitatakse teraapiaks trauma läbielanutele see lahti rääkida, siis Nõukogude repressioonide üleelanuil polnud mingit võimalust sellest rääkida.
“Kui millestki on nii kaua vaikitud, ei saa sellest kohe rääkima hakata, sest puudub keel. Selleks tuleb kõige pealt luua keel, milles nendest läbielamistest rääkida saab, “ arvas Sofi Oksanen.
Kärt Ulman
